kevad tuleb...

Viimasel ajal on lihtsalt kogu aeg nii kohutavalt kiire. Ühelt poolt hästi positiivne, et kevad täie võimsusega peale tuhiseb, kuid samas väsitab see tormamine kohutavalt ära.

Mulle meeldib asju mitte viimasele minutile jätta. Samas..kui on kõike ja korraga vaja, siis lihtsalt ei jõua. Seega ongi käes aeg, kui on vähem aega mõtlemiseks ning tuleb nö vurrina pööreldes jõuda nii palju kui saab.

"Mona Lisa naeratus" oli väga südamlik fim. Meie rühmale väga meeldis, kui me seda vaatasime. Rühmatöö iseenesest edenes ka normaalselt. Põhjuseks oli võib olla ka hea tööjaotus. Minu meelest ongi grupitööde põhiprobleem tööjaotus. Kui see on korraldatud, siis peaks ka kõik muu sujuma.

Aga et siis kevad tuleb...Sellel nädalal, minnes hommikul õue ja hingates esimese sõõmu värsket õhku, tunnen värsket, head, kevadet ennustavat lõhna. See on täiesti spetsiifiline ning mitte millegagi segi aetav lõhn. Seeteeb meele heaks. Kes siis ei armastaks kevadet? 

Ning jälgides inimesi tänaval, poes, kohvikus või ükskõik kus....nad hakkavad rõõmsamaks muutuma. Seegi on tore. Muidugi on veel natuke vara rääkida tõelisest kevade kättejõudmisest, kuid märke tema tulekust on rõõmustav enda ümber tähele panna.

Hüpates teise teema juurde, siis mul on vahel tunne, et ma võtan kõike liiga tõsiselt. oleneb muidugi, mida, aga siiski. Mul on kombeks süüvida pisiasjadesse, mis lihtsalt ei anna enne rahu, kui olen neist lõpuni aru saanud. Ühelt poolt peaks selline komme kasulik olema: et on jõudu ja tahtmist asjade tuumani kaevuda. Samas tunnetan, et inimesi, kes ei pea vajaikuks nii sügavalt kõigest ja kõigist aru saada, ma väsitan oma juurdemisega. Võib olla mitte väsitan, vaid lihtsalt tüütan.

Siiski on raske enda selliseid nö kiikse raske maha lihvida. Ja võib olla ei olegi see tarvilik. Kõik inimesed ei olegi ühesugused ja ei peagi olema. Üldse ongi parem, kui olakse võimalikult erinevad. Siis on meil rohkem teineteise käest õppida ning täieneda.

Ka filmis "Mona Lisa naeratus" tuli välja mõte, et inimestel on vaja teisi enda ümber, et maailmast avaram pilt enda ümber luua.

õppimisest

 Ja järjekordne nädalake, mida arvestame kolmapäevaga, hakkab omadega otsakorrale saama. 

Eelmine loeng "Õppimine täiskasvanuaes" oli järjekordselt huvitav. Kõik algas ühest pildist, mida pidime vaatama ja enda peas assotsiatsioone leiutama. Vastavalt isiksusele olid kõigi sõnad seinast seina. Mina isiklikult tundsin seda merevaadet jälgides selgust, puhtust ja mõneti maailma mõistmist. Sellised märksõnad nagu soojus, suvi, reisimine, matkamine jne olid ka täitsa omal kohal.

Siis tutvusime täiskasvanud õppija Albertiga. See lugu ei olnud iseenesest midagi erakordset ja "enne teadmatut", kuid vana tarkuse taasteadvustamiseks võib seda küll kindlasti lugeda. See jutt sisaldas endas palju erinevaid elutõdesid. Kõigega, tuleb tunnistada, nõustusin nii mina kui ka meie rühm. Tekstist leidsin palju erinevaid tsitaate, mis sisaldasid eluks vajalikke tõdesid. Näiteks: "Teadmised muutuvad elutarkuseks alles siis, kui suudame need oma elus toimima panna". Just nii ongi: inimesed võivad õputult õppida-õppida-õppida, kuid kui neid teoreetilisi teadmisi praktikas toimima ei suudeta panna, on see õppimine olnud üsna mõttelage. Ei, tegelikult võib vahel õppimisprotsess kui selline olla vägagi köitev, kuid olulisim on siiski neid tarkusi praktikaga siduda.

Loodan väga, et ka mina vanas eas suudan olla selline õppija nagu seda oli antud loo Albert. Elukestev õpe on üha laiemalt levinud termin. Tallinna Tehnika Ülikooli juures on loodud spetsiaalselt pensionäridele õppimisvõimalused. Huvilised vanainimesed käivadki koos, konspektid kaasas, ja ammutavad uusi teadmisi ühiskonnast. See on üdini positiivne minu meelest. 

Kui siirduda nüüd minu enda kui õppija juurde, siis ütleksin, et olen üsna kohusetundlik. Mue meeldib, kui kõik õigel ajal valmis...Et ei oleks sellist kohustust rippumas paelaga kusagil pea kohal. Vahel aga elu nõuab vähem kohusetunnet. Siis, kui on korraga ja hästi palju teha. Ennast ei saa ju lõhki rebida. Tuleb aega jagada ning see on juba omaette oskus. Suur kunst on vahet teha olulisel, olulisemal ja olulisimal. Ma arvan, et see oskus tuleb ajaga. Lihtsalt peab tulema.

Õppimist tuleb võtta naudinguga või vähemalt püüda seda kui protsessi enda kasuks pöörata. See kõik on teoorias nii kohtavalt selge. Eksamiperioodil aga löövad lained pea kohal kokku ja närvid annavad end täiel määral tunda. Ma arvan, et see pole paratamatu. Tuleb õpetada end vähem narveerima. 

Oluline on ka eesmärgipärasus ja mitte vähem ka sihikindlus. Täiskasvanud õppija suurimaks eripäraks peangi ma seda, et temal on siht silme ees. Nö märklaud, mida ma õppimisega sihtida. Seetõttu peaks teoorias õppimine peale muu ka naudingut andma. Tegelikkuses on nagu on. 

Täiskasvanud õppija on mõneti ka valivam. Kuna elukogemust on rohkem, oskab ta luua seoseid, teha järeldusi, mõista tähendusi...Pakun, et õppejõudki võivad täiskasvanud õppijatelt ise uut ja kasulikku õppida.

See semester on mulle kui õppijale mõneti vastandlik. Ühelt poolt on aineid, mis puhtalt seotud arvuti ja informaatikaga. Teisalt aga nostalgilisi kirjandusteemalisi ning ajaloohõngulisi aineid. Ühest äärmusest teise. Samas on vaheldusrikkus positiivne. Mina isiklikult eelistan raamatu lugemist arvutis nokitsemisele. On kuidagi meelepärasem. Lisaks hakkasin taaselustama oma saksa keele oskust. Arvan, et keeli võiks lõputult juurde õppida. Eales ei tea, mis elu toob ja kuhu viib. Nii on keelte valdamine üks suurimaid ressursse tänapäeval.

2 nädala pärast tuleb rühmatöö ettekandmine. Tööks on filmi analüüs. Meie rühm valis filmiks "Mona Lisa naeratus". Rühm sai meil üsna kirju, aga ongi huvitav. Homme siis arutame oma rühmatööd eeldatavasti.

Hea film elust enesest

 Vaatasin täna filmi nimega "Ilusad inimesed". Kuna õpin eripedagoogikat, siis oli teema väga kohane. Nimelt asusid vaimupuudega tütarlapsed üle Eesti valmistuma missivalimisteks. See toimus 2007. aasta kevadel. Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis ühtlasi on üheks minu kindlaks lemmikuks filmižanriks. Režissöör on Peeter Simm, kelle poolt oli selline film ja lähenemine minu jaoks üsna üllatav, kuid vaid positiivses mõttes.

Minu jaoks, kes mitte kunagi ei pea ühe filmi juures kõige olulisemaks hulle efekte ja rahalist eelarvet, oli selline lihtne ja kodumaine dokumentaalfilm väga südamlik ja armas. Eelkõige kasutaksingi sõna südamlik. On tore, et leidub ka nö meelelahutusmaastikust inimesi, kes hoolivad. Nii need missid, kes filmis osalesid kui ka kogu filmimeeskond. 

Mind liigutas antud film väga. Eelkõige just seetõttu, et tegu oli vaimupuudega inimestega, kes on ju nii üdini siirad ja avameelsed. Seega sai ka see film kokku hästi ausalt avameelne. Kui üks inimene peab 3 kõige olulisemaks asjaks maailmas kassi, koera ja hobust, siis nii ongi. Või kui küsimusele mida sulle teha meeldib vastata, et lestakala. Nemad ütlevad kõike otse, nad ei keeruta, ei salatse, ei vihasta ja mis kõige olulisem: nemad ei vihka!

Olen vahel kahelnud, et kas ma õpin ikka õiget asja jne. Inimestele on ju kohane kõiges ja kõiges kahelda. Lõpuks see aga kurnab ära. Lihtsalt ei jõua enam ja kõik. See film aga tuletas mulle uuesti meelde selle, miks ma vastava eriala valisin. Mulle meeldib nende inimeste vahetus ning siirus. Reaalne igapäeva maailm on vahel niivõrd täis õelust ja kibestust, et nende nö eriliste inimeste isemoodi naivistlik ja sürreaalne maailm näib olevat võimalik pääsetee selle kurjuse eest. Lisaks on nii kohutavalt hea tunne teistele inimestele head teha. Humanism on mind alati huvitanud, selle igas võtmes.

Filmi juurde tagasi tulles meenus mulle see, kuivõrd emotsionaalne kogu tööprotsess nendega on. Filmis oli üks noor naine nende nö missikandidaatide vaimseks emaks ja juhiks sel raskel teel. Toetas neid, käis poes pesu neile valimas, õpetas end tutvustama, hoidis pöialt neile...Üks neiu laulis näiteks loovusvoorus üht armsat lastelaulu ning juhendaja naerul näkku ilmusid pisarad. Ta elas neile niivõrd kaasa. 

Missivõistluse nimetus oli "Vaimukas 2008". Võitjaks sai Saaremaa naine Pille. Tema oli väga huvitatud filmindusest ning saigi auhinnaks uhke videokaamera, millega koos Peeter Simmi abiga valmis südamlik film tema emast. Mina ei suutnud pisaraid tagasi hoida, pean tunnistama.

Tänase päeva kõige õpetlikumaks osaks peangi seda filmi, "Ilusad inimesed". On tore teada, et headus pole ilmast kadunud keset musta porist meediat (oma säravate pärlitena kiirgavate eranditega).

Esimene

On pühapäeva pärastlõuna. Tuju eriti pole ning seega ei ole kahjuks ka mingisugust suurt kirjutamisinspiratsiooni. Plaan oli alustada enda kui täiskasvanud õppija vaatlemist, seda siis kirjalikus vormingus.

Homme tuleb eeldatavasti hariv esmaspäev oma traditsioonilist rada pidi. Siimaani pole ma esmaspäevadega kahjuks sinasõprust sobitanud, aga küll jõuab. 

Hiljuti jõudsin lõpule raamatuga "Apelsinitüdruk", mille autoriks on norra üks kuulsaim kirjanik J.Gaarder. See on vaieldamatult üks minu lemmik ilukirjanduslik teos. Seda oli väga lihtne ja huvitav lugeda, kuid samas sisaldas ta mitmeid suuri kuldseid elutarkusi. Neid mõtteid ei saa aga kirjalikult teistele edasi anda. See raamat on selleks, et inimene ise leiaks ning nopiks sealt endale uusi elutõdesid.

Kui ina selle raamatu läbi sain, pidin tunnistama, et elu tundus kohe palju ilusam. See oli lihtsalt üdini positiivne, siiras ja armas teos. Soovitaksin seda kõigile, kel elus raske või keeruline hetk. 

Käisin eelmisel kuul Põhja-Norras oma onutütre perel külas. Leian, et see reis oli üks kõige harivam "seik" minu elus. Seda nii vaimses kui hingelises mõttes. Seisin sealsete lõputute mägede ees, kuulates ookeani tormist loksumist, ning lasin kõik mõtted enda peast lendu. Kogu mu eelnev poolaasta oli olnud väga stressirohke ning ainult üks suur ülemõtlemine.

Seal aga, nagu mainis, lasin kõik mõtted vabaks. See oli tõeliselt hea tunne. Teise sõnaga võib seda nimetada ka hingepuhastuseks, leian ma. Sellest reisist saingi inspiratsiooni lugemaks "Apelsinitüdrukut", mille põhitegevus toimubki Norras.

Ma armastan kohutavalt reisimist. Iga reis avardab niivõrd palju silmaringi ning aitab maailmaasju paremini mõista. Oleneb küll reisi eesmärgist, kuid üldjuhul see nii on, kui reisija just silmaklapid peas ringi ei käi.