Mai on tuntud oma võlude poolest ja nii kohutavalt raske on motiveerida end õppima. Päike meelitab nii ahvatlevalt - tahaks maale, tahaks randa, tahaks parki, tahaks ükskõik mida peale toas istumise ja õppimise. Seetõttu on kasulik ühendada meeldiv kasulikuga ning minna õue õppima :)

Tuju läheb rõõmsamaks, mõte hakkab lihtsamalt lendama, töö sujub efektiivsemalt ja üldse tulevad õues, vähemalt minu puhul, palju paremad ideed ja mõtted.

Seega, õue õppima! (kui vähegi ilm seda lubab)

Aprill

 Sõnastaksin nii, et aprill oli  mulle jällegi üks lõputute küsimuste ja eripalgeliste vastuste kuu. Tuntud naljakuu pakkus keerukaid olukordi nii õppetöös kui ka isiklikel suhete-emotsioonide tasandil. Keerulised situatsioonid aga just ongi need, millest saab õppida. Tuleb need enda jaoks lihtsalt lahti mõtestada ning neile tähendus omistada.

Tõde on aga seegi, et kõike ja kogu aeg analüüsida pole võimalik ning minu meelest oleks see sootuks ebatervislik. Analüüsimine kui selline nõuab ju mingil määral tugevat mõttetööd ning "kõikehaaravust", mis aga liigses koguses väsitab kohutavat ära.

Aprill aitas mul palju iseennast paremini tundma õppida. Ühelt poolt läbi keerukate olukordade, kuid samas ka läbi kultuuri laiemas plaanis. Käisin 27. aprillil linnateatris R. Brautigani teose "Arbuusisuhkrus" põhjal tehtud lavastust vaatamas. See raamat on mul juba ammu tuttav ning üheks lemmikuks saanud. Seega olin põnevil seda vaatama minnes : et kuidas oleks võimalik niivõrd sürrealistlikku ning boheemlaslikku kirjandusteost lavakunstiks luua. Minu rõõmuks oli see õnnestunud suurepäraselt. Antud kunstiteos tõigi mulle veelgi tugevamalt mõtte sellest, kuivõrd tähtis on "mina ise". Teose keskne tegevus toiub kohas nimega "Minasurm", kus kõik inimesed elavad kui üks kommuun, puuduvad "mina ised", eripärased isiksused ja nende eesmärgid. Mina on maha surutud ning mulla alla maetud. Tekib küsimus, et kas see on hea või halb? Leian, et tuleb austada iseend ja eelkõige teadvustada teiste soovide aktsepteerimise kõrval iseenda püüdlusi ning iskupära. Inimelu teeb huvitavaks inimeste isikupärasus ning ainulaadsus.

Seega õppisin veelgi enam hindama iseennast selle sõna kõige otsesemas mõttes. On oluline võtta aega ja leida julgus iseenda ja oma isiklike mõtetega silmitsi seista. Leian, et seda ma aprillis just olengi õppinud: olema iseendaga sõber.

Aprillis olen pidanud üsna palju rühmatöid tegema. Leian selle kasuliku kogemuse olevat. Oleme pidanud kokkuleppele jõudma, ühist mõistmist looma.

Kokkuvõtteks võib öelda, et aprill tõi kaasa nii negatiivseid kogemusi kui ka positiivseid uusi teadmisi ning eelkõige tähtsustan iseenda märkamist uues tähenduses.

Mina grupis

Kõigepealt siis grupitöötehnikast üldiselt. Üldjuhul hindan ma neid positiivselt: on huvitavam, lõbusam, uusi inimesi saab tundma õppida/ nende mõtteid teada saada, töö on mitmeplaanilisem, lõpptulemus eriilmelisem ning lõpuks on ka vastutus ühe õlgadelt jagunenud mitmetele õlgadele. Samas on ka miinuseid: üksteise mittemõistmine ja sellest tulenevad intriigid, vastukäivad arusaamad ja vaated elule, erinev suhtumine töösse ning võib juhtuda, et ülesanded ei ole võrdselt jaotatud ning kellelgi tuleb teistest rohkem vaeva näha, kuid tulemushinne on tervel rühmal ühine.

Grupid, kuhu kuulun: perekond, sugulased, sõbrad, kursus ülikoolis, huviala grupp...tegelikult võib neid omakorda plaju laiendada, kuid praegu piirdun nende viiega. 

Minu kogemustest olen järeldanud, et see, kuidas rühmatöö kujuneb, sõltub suurel grupi koosseisust ning sellest, kas ja kuivõrd tekib ühine sünergia. Kui inimesed omavahel ei klapi ning on täiesti erineva tausta, suhtumise ja teadmistega, siis pole tavaliselt loota ka suurepärast lõpptulemust.

Iseennast on grupis üsna keeruline hinnata. Teisi hinnata - pole probleemi. Ennast objektiivselt kõrvalt näha on raske. Ma tean, et olen üsna kohusetundlik grupiliige. Kuna on mitme inimese hinne mängus, siis ei jäta midagi viimasele minutile ning püüan oma osa kokkulepitud ajaks valmis teha. Kui ülesannetest rääkida, siis mulle meeldib enamasti uusi ideid välja mõelda (ideede generaator). Seda muidugi siis, kui vastav ülesanne on mulle jõukohane ning laseb ka fantaasial lennata. Kõik loomingut toetavad ülesanded mulle meeldivad ning selliste grupitööde vägesid meeldib mulle juhatada. 

Vabalt võin enda kanda võtta rühmatöö kunstilise poole. Mulle meeldib teha ettevalmistavaid töid (luua Powerpoint esitlust, kirjutada esseesid, vajaduse korral illustratsioone). Mida ma aga väga ei naudi, on esitlemine, ettekandmine, esinemine. Taustajõu juht võin ma olla, kuid esinejat minus niivõrd veel pole, et sooviksin suure publiku ees oma ideid avaldada. Tihti aga juhtub, et see on paratamatu ning siis lepin olukorraga ja püüan olla arvestatav esitleja. Kindlasti tahan ma seda külge endas arendada ja läbi praktiliste olukordade ja kogemuste see paranebki.

Küsitluse tulemusel nägin, et olen grupis üsna koostöövõimeline, kuid leidub ka "vajakajäämisi". Vahel olen ideede koha pealt võib olla liialt domineeriv ning tahtmatult surun enda mõtet teistele peale. Arendamist vajab ka selgitamine, teiste kuulamine, põhjendamine, kriitikataluvus ning toimetulek konfliktiga. Olen sisemiselt üpris keevaline ning kui ärritun, siis on vägagi raske tööd edasi jätkata. Grupitööd võivadki olla ühed suured tülide loojad või esilekutsujad. Õnneks mul pole veel palju seesuguseid kogemusi. Teisalt võivad aga rühmatööd inimesi ka liita (kui on ühisel jõul pingutatud ning koos lõpuks suurepärase lõpptulemuseni jõutud).

Mul on olnud nii keskkoolis kui ka nüüd ülikoolis üsna palju kogemusi grupitööde näol. Raske on neist väja tuua mõnd tähenduslikumat. Gümnaasiumist meenub kohe kunstinädal (meie kooli traditsioon), mille pidime 11. klassis läbi viima. Valisime Prantsusmaa ning kogu tema "kultuurikompoti". Mitu kuud kestsid ettevalmistused, ülesanded olid võrdselt igale õpilasele jagatud. Mina tegelesin dekoratsioonide ning kujundusega peamiselt. See oli väga suur kogemus, sest lõpuks, peale seda nädalat, peale mitut kuud suurt tormamist ja tööd, oli meie klassil justkui "üks hingamine", mida varem polnud üdse. See nädal liitis meid vägagi tugevalt ning tekkis teineteise mõistmine.

Sügissemestril sai meile aga osaks kogemus anda ise tundi (kavandada ja läbi viia) Tallinna 1. Internaatkooli õpilastele. Andsime tunde 5-liikmeliste rühmadega, sest õpingud olid alles algusjärgus. Kaaspilased andsid tuge, sets olime ju kõik täiesti uudses ning mõneti hirmutavas situatsioonis. Grupp andis aga endast parima ning me saime oma hirmudest üle: tund õnnestus väga hästi. koos õppisime läbi kasuliku kogemuse, et miski ei ole ületamatu ning esmatähtis on saada oma hirmudest üle. 

Elu ongi nagu üks tee, kuhugi...See tee metafoor elu kohta on läbi aegade olnud väga tabav. Seda igas mõttes ja igas võtmes. Kõik liiguvad kogu aeg mingis suunas, tavaliselt siis kas edasi või tagasi. Ja mitte kunagi ei ole suund ainult ülesmäkke, sest alati võib tulla ette takistusi, mis sunnivad natuke tuldud teed tagasi kõndima, seal natuke järele mõtlema, ning siis uus ja õige teeots üles otsima. Teekate vaheldub, teelaius, ümbrus, olukord jne...Tee on muutlik ühesõnaga.

See sümbol tuleb eriliselt hästi välja J.Tätte laulusõnadest ja ühtlasi assotsieerub mul sellega ka see tuttavast tuttavam "elukestev õppimine". Õppimine ei ole mitte kunagi ühtviisi hea või halb (kasulik, kasutu). Võib olla küll, et iga kogemus on väga kasulik, aga samas leidub negatiivseidki rohkelt - kas siis need on kasutud?

Ei ole. Mina leian, et suur oskus on halbadest olukordadest õppida. Ehk oma tänase mõtte näitena siis...kui käia vale rada pidi ning on näha, et see sihtkohta sugugi ei vii, siis tuleb leida endas jõudu ja tahtmist kogu teekond uuesti ette võtta.

Näiteks, kui inimene on ülikoolis vale eriala endale valinud ning mingil hetkel seda endale teadvustab, siis on hea, kui jätkub jõudu nö uuesti alustada. 

See "uue tee" leidmine on mõnikord päris raske, kuid kui sellega hakkama saadakse, on kõik ponnistused olnud seda väärt. On kõige-kõige parem tunne, kui inimeses on kindlus, et ta teeb elus enda jaoks seda kõige õigemat.

pühadepühad

Pühade tuhinas on blogisse sissekannete tegemine natuke unarusse omadega jäänud. Kevade saabudes on kell aina kiiremini tiksuma hakanud ning tegemisi-toimetusi aina juurde ja juurde tulnud. Jälle seesama "aja planeerimise" teema ja sellega seotud probleemid. Tundub, et kõik oleks palju lihtsam, kui oskaks oma ajanatukest paremini...ei, ratsionaalsemalt kasutada. 

Eelmise nädala meenutusi natuke siis..Viisime läbi oma intervjuukesi. Oli huvitav ja kasulik ülesanne. Mina sain intervjueeritavalt huvitavaid uusi mõtteid. Tema on olnud ligi 10 aastat inglise ning saksa keele õpetaja, eelkõige põhikooli lõpuklassidele. Tema on igati õige eriala valinud, sest naudib iga õpilastega koosveedetud hetke. Eelkõige tähtsustab ta õpetaja eukutse juures seda, et kogu aeg õpib ta ka ise midagi uut. Õpilased ei lase lihtsalt oma aega kinni jääda, vaid viivad õpetaja nö vooluga kaasa, sunnivad ajaga kaasa minema. Ja see on ainult positiivne.

Minu inervjueeritav ei hinda niivõrd koolitusi, kuivõrd õppekäike ning ühiseid kooliväliseid ettevõtmisi oma õpilastega. Näitena tõi ta selle, kuidas ühel rabamatkal oldi sunnitud ühiselt sild ehitama. See ühendas klassi ning oli sümboolseks koostöö sünnilooks.

Mis mind kui õppijat puudutas, oligi see ühine koostöö. Ka mina väärtustan õppijana rühmatöid ning koostööd ja ühist arutlemist vajavaid ülesandeid. Iga inimene on omamoodi eriline ning oma nö isemoodi vaadetega. Seega, tehes üheskoos ühte ja sama ülesannet, saab tulemus igati mitmekülgsem ja laiahaardelisem. Ka iga õpilane omandab ise sellega rohkem, sest on võimalus näha ja mõista saada endast teistsuguste vaadetega inimeste arusaamu. Sügissemestril oleme olnud sunnitud tegema pea igas aines rühmatöid. Ühelt poolt siis arendav ja kasulik ja kaasnev ajakokkuhoid. Teisalt aga...mitte midagi pole kunagi ilma varjupoolteta. Igas rühmas ja alati võib tekkida vastakaid arvamusi, mida on raske omavahel lõimida terviklikuks tulemuseks. Edasine jutt võiks minna liigselt poliitiliseks ja seega jätaksin siitmaalt jutulõnga lahtiseks.

Eelmine nädal õpetas mind ka emotsionaalsel ning suhtlemise tasandil. Elus on üks väga oluline märksõna ausus. Seda nii eraelus kui akadeemilises õppetöös. Jah, see võib ka saatuslikuks saada ja ebameeldivusi kaasa tuua, kuid lõpptulemusel jääb ära edasine süümepiinadekoorem. Silmakirjalikkus ning sallimatus on ühed kõige õudsemad omadused maailmas, mida likvideerida pole võimalik. Tuleb aga õppida neid iseendast eemal hoidma ning blokeerima enda jaoks.

Eelmise nädala loengus tabasin end mõttelt (ning mitte vaid mina üksi), et kui kaua võib keerelda sõna "õppimine" ümber. Tundub see ju nii risti ja põiki ja veelkord risti läbi juureldud olevat. Vist eksin, sest näib jätkuvat uusi (sajandaid) külgi leiduvat selle "salapärase" termini kohta. Peale loengutki leidsin end arutlemas selle üle, mitu miljonit eritõlgendust on võimalik produtseerida ühest lihtsalt eestikeelsest sõnast. 

Mina olengi õppijana suur "mõtleja". Väga ma ei armasta kohe ja ausalt-avameelselt oma mõtteid avaldada, aga vahel võib ju ka. Seda valmidust ja oskust oma "suuri mõtteid" kenaks ja arusaadavaks suuliseks vastuseks formuleerida pean endas kindlasti arendama. Eneseväljendusoskus võib vahel täitsa arvestatav olla, kuid suure ja eneseteadliku auditooriumi ees kaob julgus vahel lihtsalt ära.

Ja see valikute tegemine ning otsuste langetamine. Võiksin vabalt romaani kirjutada sellest, kuivõrd otsustusvõimetu ma mõnikord võin olla. Osalt on süüdi minu mõningane perfektsionistlikkus. Soovin langetada seda parimat otsust ja sellega seoses võin end hulluks ajada.

Ja teine viga minus kui õppijas on see, et kipun vahel kirjutatu/öelduga liiga pikale minema. Ka blogi sissekandeid tagantjärele lugedes näen, et jah, palju on sõnu. Hoopis iseasi, kui paljud neist väärt on.

 Seega, selleks korraks olgu siis lõpetus.

Muutliku suunaga tuuled

Olen alati mõelnud ja uskunud, et mida vanemaks inimesed saavad, seda stabiilsem on nende elu (üheskoos vaadete ja arusaamadega). Viimasel ajal, tuleb tunnistada, olen hakanud selles mõttes sügavalt kahtlema. Vähemalt minu puhul see nö arvamus paika ei pea.

Olen tegelikult alati kunsti ja üldse kultuuri laiemas plaanis väga väärtustanud ning oluliseks pidanud. Mida vanemaks ma aga saan, seda enam ma mõistan ning tunnetan, kui vajalik on kultuur. Seda nii meelelahutuseks kui ka hingepõllu harimiseks ja vaimu kasvatamiseks. Vahel teeb aga nii siiralt kurvaks või isegi pahaseks see, kui leidub inimesi, kes kunsti üldse ei hinda. Selle "mittehindamise" võib tegelikult mööndusi tehes andeks anda, kuid võhikutest kritiseerijad kui omaette grupp on see, kes kohe tõsiselt kurjaks teevad.

Selle nädala parima elamuse sain teatrist. Käisin NO99 etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" vaatamas. Üks viimase aja kindlalt kõige suurem teatrielamus. 2 ja pool tundi puhast kunsti kõige ausamas mõttes. Kunstiliselt mitmekülgne, vaimselt mõtlemapanev, meelelahutuslikult kaasahaarav ning lisaks võimsalt andekad noored näitlejad ning kõige muu kõrval ka kõrvetav kriitikarahe eesti võimuladviku suunas. Kõik oli paigas, oli aus ja pani mõtlema. Terve nädal on kohe palju-palju mõtteid, küsimusi ja arutlusi erinevate inimestega antud teemal. 

Igal inimesel on muidugi erinev nägemus, ellusuhtumine jne, kuid siiski pani imestama, et osad inimesed tõesti ei mõistnud ega leidnud enda jaoks mitte midagi intrigeerivat antud etenduses. Huvitav, kas see ongi kultuuritus ja vaimuvaesus või on olemas põhjus, miks neile andeks anda.

Mina kui õppija mõistsin velkord, kuivõrd oluline on säilitada endas meeleteravust ja iseseisva mõtlemise võimet. Kõige kohutavam olekski see, kui puuduks "mina-ise" ja iseenda arusaamad ja omandatud elutõed. Aga kurvastusega peab tõdema, et tänapäeval on kahjuks palju pinnapealsust ning viitsimatust millessegi süveneda.

Eelpool nimetatud etendus liigutas mind sedavõrd, et kõikvõimalikud artiklid antud teemal on mul läbi loetud ning paljud küsimused on endale vastusegi leidnud. Leian, et kunst ongi üks lõputute küsimuste, ammendamatute vastuste, lõputute lahendusviiside ja tohutul hulgal katsetuste jada...

Seega võin vist öelda, et see nädal haris mind enim kunstilises võtmes ja mina võtsin kogu pakutu suurel rõõmul vastu.

Esmaspäevaks tuleb meie aine raames kirjutada 1 lk analüüsi teada-tuntud teemal "Mina kui õppija" (vahekokkuvõtteks). Selleks kirjutaksin mõne meenutuse viimasest loengust. Rääkimas käis oma kogemustest andragoogika raames külaline, noor ning edasipüüdlik-tubli täiskasvanute koolitaja (ise ka täiskasvanud õppija). Teda oli huvitav kuulata, sest rääkis vastaval teemal arvukate näidetega praktikast. Oli kasulik seda teada saada. Tema kogemused Eesti Postis töötades olid huvitavad kuulata. Kõige rohkem jäi meelde see "hägusus" ja määratlematus uude töökohta minnes, kus kõige raskemaks teeb asja see, et mitte keegi ei ütle, kuidas olla ja kuidas mitte olla. Teema, mille üle annaks arutleda.

Veel käsitlesime loengus rolli staadiumide temaatikat. Mina paigutaksin ennast kindlasti rolli mängimise staadiumi. Rolli võtmine toimus ülikooli astumisel, praeguseks (1. kursuse kevadsemestri keskpaigaks) olen jõudnud rolli mängimisse. Kõik on ikka veel uus ja palju on avastada-õppida-teada saada. Mulle näib, et minu puhul on veel üsna pikk tee rolli loomiseni, kuid seda ei või ette teada. 

Pindmise ja süvitsi õppimise koha pealt pole ma aga üldse kindel, et kumba mina kuulun. Ehk ongi kõige õigem kuuluda korraga mõlemisse. Siis on kõige suurem võimalus midagi süvitsi ja põhjalikult teada saada ning tundma õppida, samal ajal aga omandatakse lisaks ka muid toetavaid teadmisi-tarkusi. Kui kõike püüda tohutult süvitsi õppida, siis minu meelest võib selle resultaadiks olla teadmiste üleküllus ning teadmatus iseenda põhihuvist. Võib olla olen täiesti eksiteel oma mõttega, aga hetkel tundub mulle nii. 

Lõpetuseks...olen tähele pannud, et kevade saabudes tekib mul rohkem jõudu ja energiat, kõige muu hulgas ka õppimise suhtes. Päike annabki ju energiat ning kasulik oleks seda enda jaoks positiivselt töötama suunata. Hea tunne, kui kõik õigeks ajaks tehtud ja kohustustekoorem õlgel nii raske kanda pole.

lugemisest-lugemusest

Nüüd, kui vaba nädalake on kohe-kohe lõppemas, meenus blogi ning sinna kirjutamiskohustus...kuigi sõna "kohustus" on üks kõige ebameeldivamaid maailmas ning ma usun, ma pole ainus, kes nõnda arvab. Seega püüangi siis blogisse mitte kui kohustusse, vaid kui kasulikku ning "iseennast avastada aitavat" abililisse suhtuda.

Vabad nädalad, olgu siis tööst mistahes võtmes (ka õppetööst), on väga meeldivad. Vastavalt iga inimese individuaalsusele kasutatakse seda erinevalt. Kes läheb ja puhkab, unustab nädalaks kõik argiprobleemid. Samas, nö arukad ja ettenägelikud õppurid kasutavad aega enda harimiseks ning tegelevadki siis ennekõike koolitöödega. On veel teisigi erinevaid viise, kuidas olla ja mida teha...

Mina isiklikult leian, et tuleb leida mingi tasakaal. Oluline on veidi puhata-lõõgastuda, kuid samas peaks ka kursis olema ning huvi tundma õppetöö vastu.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tegelikult tahan, on see, et mina kasutasin seda vaba aega ka lugemiseks. Mulle meeldib lugeda ja sellega seoses pean end ka üsna nõudlikuks lugejaks. Kõige rohkem naudin seda, kui saab lugeda mitte kohustuse pärast, vaid huvi ning naudingu pärast. Oleks tore osata ka kohustuslikku kirjandust naudinguga lugeda, aga see on raske...sest jälle tuleb see punasarviline elukas nimega Kohustus ning paneb kulme kortsutama.

Lugeda aga vabast tahtest, see on puhas rõõm. Olgu see ilukirjandus, teatmeteos või ajaleht. Kõige rohkem meeldib mulle Päevalehe laupäevane  kultuurilisa rubriik. Eilses, 21. märtsi Päevalehes kirjutas A.Kivirähk talle omase ilmekuse ning irooniaga eestlaste kultuursusest-kultuuritusest. See oli nö väga kümnesse. 

Lugesin kohustuslikus korras J.Krossi "Kolme katku vahel". Jälle see kohustus, aga samas, siit tuleb välja selle mõiste positiivne külg. Nimelt, muidu ma arvan, ei oleks ma seda raamatut niipea veel lugema hakanud. Krossi on küll raske lugeda, kuid kui sellega on hakkama saadud, siis on hea ja uhke tunne. 

J.Tätte on minu vaieldamatu lemmik eesti näitekirjanik. Kõik tema kirjutatud näidendid on mul nähtud. Nüüd lugesin mustvalgel need veelkord üle. On hea, et leidub andekaid, kes oskavad lihtsad elutõed nii armsalt ja arusaadavalt veelkord selgeks teha ja iga inimeseni, kes vaid huvitatud on, tuua. Tema kirjutatu paelubki just lihtsuse, loomulikkuse ning elutarkusega.

Hakkasin lugema Urmas Otist kirjutatud raamatut. Sellele ajendas täitsa lihtlabane uudishimu, et kes siis oli see eesti üks suurim ja kuulsaim telereporter. Mulle antud raamat ei meeldi. Liialt palju tühiseid sõnu ja tähendusetuid fakte. Samas on muidugi väga tervitatav, et see koostati ning müügilettidele paisati. Selliste portreeraamatute puhul meeldib mulle see, et väga palju saab neid lugedes teada ka vastava aja ning olu kohta ning seda väga ilmekalt.

Jah, niipalju siis raamatutest selleks korraks.

Jah, selleks korraks siis kõik.

9. märts

 Mulle näib, et vahel oleks targem suure teooria tundmaõppimise ja sellesse süüvimise asemel natuke rohkem oma teadmisi rakendada. Mis tähtsus on suurel hulgal teadmistel, kui puudub oskus need reaalselt toimima panna. Seesama mõte on suuresti seotud ka meie vastava ainega, õppimine täiskasvanueas. 

Oleme loengutes palju arutlenud selle üle, et mida tähendab õppimine nii meie jaoks kui ka üldises plaanis. Sõnu on ju üsna lihtne seada, kuid hiljem hakkasin mõtlema selle üle, et kuivõrd ma tegelikult seda teooriat praktikas kasutan. Kindlasti ma püüdlen sinnapoole, et võimalikult efektiivselt ja eesmärgipäraselt õppida, kuid hetkel tunnen, et täiuseni on veel arvestatav tee. Näiteks kasvõi seesama näide: juurdlemine õppimise definitsiooni ja struktuuri üle. Kõik on justkui väga loogiline ja arusaadav, aga ikkagi on tegelikus elus vahel raske kõike ja alati õigesti õppida ja lahendusi leida.

Siit tuleneb ka minu mõttevälgatus, et mõnikord ongi ehk hea lahendust valet rada pidi leida, sest seegi võib endas palju avastamisrõõme ja uusi tarkusi sisaldada. Valed teed on ka selle poolest kasulikud, et siis on järgmisel korral kergem seda õiget rada leida. Selline abstraktne mõte on kohandatav tegelikult ka meie rühmatöödega filmianalüüsidest. Kuigi enamike meie tööd olid nö nõrgavõitu ning viimistlemist nõudvad, siis iga rühm oli siiski leidnud endale selle oma raja, mida mööda veidi sammuda ja kust ideid ning lahendusi leida. Mis siis, et see valeks osutus. Võib olla ongi nüüd seda õiget tulemust lihtsam leida.

Nii nagu iga õppija puhul, on ka täiskasvanus õppija puhul üheks kõige olulisemaks omaduseks sihikindlus. Võtaksin kasutusele ka sellise omaloomingulise väljendi nagu "allaandmatus". Täiskasvanud õppija peaks olema niivõrd visa, et ei lase ajutistel mõõnadel ja negatiivsel emotsioonil oma eesmärki nihestada või sootuks langetada. Ka kõik halb on selleks, et õppust võtta ning järgmine kord ehk neidsamu vigu püüda vältida.

Mäletan 1. sügissemestrist ühe õppejõu hoiatust, et ülikoolis te alles hakkate tunda saama, kuivõrd rumalad te olete ning kuivõrd palju targemaks võiks saada ning eeldatavasti tekibki see soov veel ja veel targemaks saada. Siis ma ei mõistnud seda. Mulle just tundus, et inimene on kõige targem keskkooli viimases klassis, enne riigieksameid. Siis on vaja ennast tõestada, on tarvis häid eksamitulemusi ning selle nimel tuleb pingutada. Samuti on keskkoolis ju erinevad ained, õigupoolest peaaegu kõike nagu. Seega on teadmisi nö igast nurgast.

Nüüd, kevadsemestri keskpaigas, mõistan seda õppejõu hoiatust. Tõesti, ülikoolis on nii palju informatsiooni ja võimalusi, et sellesse võiks uppuda. 

Olen alati imetlenud oma ala armastavaid pedagooge, kes tõelise fanatismiga oma ainesse suhtuvad. See tekitab mingil määral ka õpilastes uudishimu ja huvi. Vähemalt minu puhul on see küll nii. Keskkoolis oli mul näiteks keemia õpetaja selline, kes oli küll väga karm, kuid oma ala tõeline armastaja. Ka minus ärkas väike keemiapisik selle tulemusel. Samas aga füüsikaõpetaja, kes ei armastanud väga oma ainet, tekitas kohutava vastikustunde füüsika aine vastu. Need on lihtsalt väikesed tähelepanekud tagantjärele.

Nüüd, peale esimest semestrit, kui ülikooielu hakkab natuke kodusemaks saama, olen täheldanud, et siingi kehtib minu jaoks sama reegel. Õppejõud, kes armastusega oma ainesse suhtuvad, tekitavad ka minus rohkem huvi ja positiivset tegutsemistahet. Samas aga leidub neidki, kes silmnähtavalt parema meelega midagi muud teeks, kui täiskasvanud inimeste ees mingit eneselegi lõpuni arusaamatut teksti lugeda. Selline esitlus võtab ka üliõpilatselt huvi ära, tõesti võtab.

Sellised natuke mälestustega tipitud mõtted siis selle nädala algusest...

 

alati pole väga tore..

Viimasel ajal tunnetan aina selgemalt seda, kui kiiresti ikka aeg lendab. Päevadest nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad...ja nii meenub vanemate inimeste kurtmine, et elu esimesed 20 aastad lähevad normaalses tempos ja kenasti aegaselt ning ülejäänud elu möödub kohutaval kiirusel. Hirmuäratav mõte.

Sellel nädalal tekkis mul küsimus pedagoogide kohta. Nimelt olen harjunud arvama ja uskuma, et heade pedagoogide võlu peitub selles, et nad mitte ei kritiseeri ainult, vaid pigem oskavad leida õpilaste töödes ka midagi positiivset. Väga oluline on oskus õpilasi motiveerida. Läbi kriitikanoolte ning laitmise pole see aga paraku kahjuks eriti mõeldav. See pigem võtab üldse motivatsiooni ära, rääkimata siis rikutud meeleolust.

Tean, et vähemalt laste õppimise puhul on kiitmine ja igaühe eripära märkamine hästi oluline. Kõik nad on ju omamoodi erilised ning mingis asjas tublid. Siis tulebki seda eripära märgata ning aidata lapses usku iseendasse suurendada. Minu küsimus on aga, et kas siis täiskasvanud õpilaste puhul sellised reeglid ei kehti? Kas neid aitab paremaid tulemusi saada vaid kriitika ning laitus? Mulle tundub, et mitte. Ka täiskasvanud õppija ootab peale ausa kriitika ka kiitust ning märkamist, et ta on vaeva näinud millegagi. Muidugi on adekvaatne kriitika oluline, sest muidu ei osata ise enda vigu märgata võib olla. Samas ei tohiks see kindlasti ülekohtune olla, sest tegelikult tekib väga paha tunne, kui inimese nähtud vaeva ei hinnata, ei peeta seda "miskiks". Nii võib tekkidagi olukorrake, et motivatsioon "sulandub õhku".

Aga täiskasvanud õpiija - ta on ju väga tubli. Tema ei tohi alla vanduda. Tema peab sügavalt sisse hingama ning rõõmsalt edasi rühkima. Ikka läbi takistuste tähtede poole. Peaasi, et endal süda puhas oleks ning teadmine, et vaeva on nähtud, tööd on tehtud, aga järelikult siis mitte piisavalt. Või lihtsalt õppejõule mitte meelepäraselt.

Täiskasvanud õppija teab, et ta õpib ju ainult iseendale. Seda tuleb pidevalt endale meelde tuletada ja vaikselt pea peale koputada, et see lõpuks sinna pähe ka kinnituks. Ja mitte miski pole ju kunagi lõpuni täiuslik, kõike saab alati paremaks lihvida. Lihtsalt, kui on palju-palju ja korraga luua, mõelda ja teha, siis on keeruline kõike ja lõputult lihvima jääda.

Aga...pea püsti ja edasi, kaasmaalased!

Selliseid mõtteid tõi siis läinud nädalake-toredake...

"mona lisa..

 Eile oli märtsikuu esimene päevake, mis tõestas veegi elavamalt, et kohe-kohe ongi kevad käes. Niipalju siis minu eelmise sissekande teema lõpetuseks.

Täna oli rühmatöö esitamise tähtaeg. Selle töö kohta ütleksin, et natuke eneseületamist ning paras hulk uusi huvitavaid teadmisi. Uurides seda subjektsuse temaatikat, mis esialgu pani silmi pöörlema, sain hiljem aru, kuivõrd eluline ja igapäevane tegelikult see kõik on. Vahel ongi hea a kasulik mõelda ka lihtsaid asju keerulisemaks.Ka lihtsad tõed pole alati mõistetavad ilma definitsioonide ja pikkade lohisevate teaduslike mõttekäikudeta.

Täiskasvanud õppija on kõige produktiivsem ning loovam, kui ta oskab ning julgeb käituda kui subjekt. See tähendab, et ta seab elus enda jaoks piirid, millest mitte üle astuda, ent samal ajal teadvustab endale oma kõrgemaid eesmärke ning ideaale, mille poole püüelda. Sellise õppija jaoks ei ole tagasilöögid negatiivsed, vaid pigem hoogu juurde andvad: nad oskavad ka halbadest asjadest midagi õppida ning seeläbi kasu lõigata.

Hakkasin mõtema, et kuivõrd ma ise kui subjekt oskan käituda? Kahjuks pean tunnistama, et üsna pikk tee on täiuse poole veel kõndida. Teoorias mõistan kõike, kuid praktikas lasen siiski tagasilöökidel liial tuju rikkuda ning samuti pole ma veel täiel määral nendest "kasu lõikamise" oskust omandanud. Samas on mul aga teatud eesmärgid enda jaoks seatud, mille poole püüelda. 

Tahtejõud on edasiviiv jõud. See on tõestatud fakt. Kõige rohkem ongi just vaja kindlat tahet ning ideaale, mis on enda jaoks seatud. Mina ise olen vahel liialt allaandlik. Kui tunnen end ebakindlat, siis tihti ei püüagi. Seegi on väga vale tegelikult. Kui midagi väga soovida, siis võib ka esmapilgul utoopiline unistus täituda. Muidugi ei piisa vaid suurest soovimisest, tuleb ka eesmärgi nimel pilgutada ning vaeva näha.

Tutvudes erinevate täiskasvanu õppimist käsitlevate allikatega, leidsin, et hästi oluline on ka inimese suhe keskkonnaga. Inimene ei ole pelgat passiivne keskkonnas viibija, vaid on pidevas interaktsioonis keskkonnaga. Siitki tuleb välja tõde, et kõigest end ümbritsevast tuleks aina noppida tarkuseõisi, sest seepärast nad ju üldse õitsevadki, et inimesed neid korjaksid.

Selline lüüriline lõpetus.

kevad tuleb...

Viimasel ajal on lihtsalt kogu aeg nii kohutavalt kiire. Ühelt poolt hästi positiivne, et kevad täie võimsusega peale tuhiseb, kuid samas väsitab see tormamine kohutavalt ära.

Mulle meeldib asju mitte viimasele minutile jätta. Samas..kui on kõike ja korraga vaja, siis lihtsalt ei jõua. Seega ongi käes aeg, kui on vähem aega mõtlemiseks ning tuleb nö vurrina pööreldes jõuda nii palju kui saab.

"Mona Lisa naeratus" oli väga südamlik fim. Meie rühmale väga meeldis, kui me seda vaatasime. Rühmatöö iseenesest edenes ka normaalselt. Põhjuseks oli võib olla ka hea tööjaotus. Minu meelest ongi grupitööde põhiprobleem tööjaotus. Kui see on korraldatud, siis peaks ka kõik muu sujuma.

Aga et siis kevad tuleb...Sellel nädalal, minnes hommikul õue ja hingates esimese sõõmu värsket õhku, tunnen värsket, head, kevadet ennustavat lõhna. See on täiesti spetsiifiline ning mitte millegagi segi aetav lõhn. Seeteeb meele heaks. Kes siis ei armastaks kevadet? 

Ning jälgides inimesi tänaval, poes, kohvikus või ükskõik kus....nad hakkavad rõõmsamaks muutuma. Seegi on tore. Muidugi on veel natuke vara rääkida tõelisest kevade kättejõudmisest, kuid märke tema tulekust on rõõmustav enda ümber tähele panna.

Hüpates teise teema juurde, siis mul on vahel tunne, et ma võtan kõike liiga tõsiselt. oleneb muidugi, mida, aga siiski. Mul on kombeks süüvida pisiasjadesse, mis lihtsalt ei anna enne rahu, kui olen neist lõpuni aru saanud. Ühelt poolt peaks selline komme kasulik olema: et on jõudu ja tahtmist asjade tuumani kaevuda. Samas tunnetan, et inimesi, kes ei pea vajaikuks nii sügavalt kõigest ja kõigist aru saada, ma väsitan oma juurdemisega. Võib olla mitte väsitan, vaid lihtsalt tüütan.

Siiski on raske enda selliseid nö kiikse raske maha lihvida. Ja võib olla ei olegi see tarvilik. Kõik inimesed ei olegi ühesugused ja ei peagi olema. Üldse ongi parem, kui olakse võimalikult erinevad. Siis on meil rohkem teineteise käest õppida ning täieneda.

Ka filmis "Mona Lisa naeratus" tuli välja mõte, et inimestel on vaja teisi enda ümber, et maailmast avaram pilt enda ümber luua.

õppimisest

 Ja järjekordne nädalake, mida arvestame kolmapäevaga, hakkab omadega otsakorrale saama. 

Eelmine loeng "Õppimine täiskasvanuaes" oli järjekordselt huvitav. Kõik algas ühest pildist, mida pidime vaatama ja enda peas assotsiatsioone leiutama. Vastavalt isiksusele olid kõigi sõnad seinast seina. Mina isiklikult tundsin seda merevaadet jälgides selgust, puhtust ja mõneti maailma mõistmist. Sellised märksõnad nagu soojus, suvi, reisimine, matkamine jne olid ka täitsa omal kohal.

Siis tutvusime täiskasvanud õppija Albertiga. See lugu ei olnud iseenesest midagi erakordset ja "enne teadmatut", kuid vana tarkuse taasteadvustamiseks võib seda küll kindlasti lugeda. See jutt sisaldas endas palju erinevaid elutõdesid. Kõigega, tuleb tunnistada, nõustusin nii mina kui ka meie rühm. Tekstist leidsin palju erinevaid tsitaate, mis sisaldasid eluks vajalikke tõdesid. Näiteks: "Teadmised muutuvad elutarkuseks alles siis, kui suudame need oma elus toimima panna". Just nii ongi: inimesed võivad õputult õppida-õppida-õppida, kuid kui neid teoreetilisi teadmisi praktikas toimima ei suudeta panna, on see õppimine olnud üsna mõttelage. Ei, tegelikult võib vahel õppimisprotsess kui selline olla vägagi köitev, kuid olulisim on siiski neid tarkusi praktikaga siduda.

Loodan väga, et ka mina vanas eas suudan olla selline õppija nagu seda oli antud loo Albert. Elukestev õpe on üha laiemalt levinud termin. Tallinna Tehnika Ülikooli juures on loodud spetsiaalselt pensionäridele õppimisvõimalused. Huvilised vanainimesed käivadki koos, konspektid kaasas, ja ammutavad uusi teadmisi ühiskonnast. See on üdini positiivne minu meelest. 

Kui siirduda nüüd minu enda kui õppija juurde, siis ütleksin, et olen üsna kohusetundlik. Mue meeldib, kui kõik õigel ajal valmis...Et ei oleks sellist kohustust rippumas paelaga kusagil pea kohal. Vahel aga elu nõuab vähem kohusetunnet. Siis, kui on korraga ja hästi palju teha. Ennast ei saa ju lõhki rebida. Tuleb aega jagada ning see on juba omaette oskus. Suur kunst on vahet teha olulisel, olulisemal ja olulisimal. Ma arvan, et see oskus tuleb ajaga. Lihtsalt peab tulema.

Õppimist tuleb võtta naudinguga või vähemalt püüda seda kui protsessi enda kasuks pöörata. See kõik on teoorias nii kohtavalt selge. Eksamiperioodil aga löövad lained pea kohal kokku ja närvid annavad end täiel määral tunda. Ma arvan, et see pole paratamatu. Tuleb õpetada end vähem narveerima. 

Oluline on ka eesmärgipärasus ja mitte vähem ka sihikindlus. Täiskasvanud õppija suurimaks eripäraks peangi ma seda, et temal on siht silme ees. Nö märklaud, mida ma õppimisega sihtida. Seetõttu peaks teoorias õppimine peale muu ka naudingut andma. Tegelikkuses on nagu on. 

Täiskasvanud õppija on mõneti ka valivam. Kuna elukogemust on rohkem, oskab ta luua seoseid, teha järeldusi, mõista tähendusi...Pakun, et õppejõudki võivad täiskasvanud õppijatelt ise uut ja kasulikku õppida.

See semester on mulle kui õppijale mõneti vastandlik. Ühelt poolt on aineid, mis puhtalt seotud arvuti ja informaatikaga. Teisalt aga nostalgilisi kirjandusteemalisi ning ajaloohõngulisi aineid. Ühest äärmusest teise. Samas on vaheldusrikkus positiivne. Mina isiklikult eelistan raamatu lugemist arvutis nokitsemisele. On kuidagi meelepärasem. Lisaks hakkasin taaselustama oma saksa keele oskust. Arvan, et keeli võiks lõputult juurde õppida. Eales ei tea, mis elu toob ja kuhu viib. Nii on keelte valdamine üks suurimaid ressursse tänapäeval.

2 nädala pärast tuleb rühmatöö ettekandmine. Tööks on filmi analüüs. Meie rühm valis filmiks "Mona Lisa naeratus". Rühm sai meil üsna kirju, aga ongi huvitav. Homme siis arutame oma rühmatööd eeldatavasti.

Hea film elust enesest

 Vaatasin täna filmi nimega "Ilusad inimesed". Kuna õpin eripedagoogikat, siis oli teema väga kohane. Nimelt asusid vaimupuudega tütarlapsed üle Eesti valmistuma missivalimisteks. See toimus 2007. aasta kevadel. Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis ühtlasi on üheks minu kindlaks lemmikuks filmižanriks. Režissöör on Peeter Simm, kelle poolt oli selline film ja lähenemine minu jaoks üsna üllatav, kuid vaid positiivses mõttes.

Minu jaoks, kes mitte kunagi ei pea ühe filmi juures kõige olulisemaks hulle efekte ja rahalist eelarvet, oli selline lihtne ja kodumaine dokumentaalfilm väga südamlik ja armas. Eelkõige kasutaksingi sõna südamlik. On tore, et leidub ka nö meelelahutusmaastikust inimesi, kes hoolivad. Nii need missid, kes filmis osalesid kui ka kogu filmimeeskond. 

Mind liigutas antud film väga. Eelkõige just seetõttu, et tegu oli vaimupuudega inimestega, kes on ju nii üdini siirad ja avameelsed. Seega sai ka see film kokku hästi ausalt avameelne. Kui üks inimene peab 3 kõige olulisemaks asjaks maailmas kassi, koera ja hobust, siis nii ongi. Või kui küsimusele mida sulle teha meeldib vastata, et lestakala. Nemad ütlevad kõike otse, nad ei keeruta, ei salatse, ei vihasta ja mis kõige olulisem: nemad ei vihka!

Olen vahel kahelnud, et kas ma õpin ikka õiget asja jne. Inimestele on ju kohane kõiges ja kõiges kahelda. Lõpuks see aga kurnab ära. Lihtsalt ei jõua enam ja kõik. See film aga tuletas mulle uuesti meelde selle, miks ma vastava eriala valisin. Mulle meeldib nende inimeste vahetus ning siirus. Reaalne igapäeva maailm on vahel niivõrd täis õelust ja kibestust, et nende nö eriliste inimeste isemoodi naivistlik ja sürreaalne maailm näib olevat võimalik pääsetee selle kurjuse eest. Lisaks on nii kohutavalt hea tunne teistele inimestele head teha. Humanism on mind alati huvitanud, selle igas võtmes.

Filmi juurde tagasi tulles meenus mulle see, kuivõrd emotsionaalne kogu tööprotsess nendega on. Filmis oli üks noor naine nende nö missikandidaatide vaimseks emaks ja juhiks sel raskel teel. Toetas neid, käis poes pesu neile valimas, õpetas end tutvustama, hoidis pöialt neile...Üks neiu laulis näiteks loovusvoorus üht armsat lastelaulu ning juhendaja naerul näkku ilmusid pisarad. Ta elas neile niivõrd kaasa. 

Missivõistluse nimetus oli "Vaimukas 2008". Võitjaks sai Saaremaa naine Pille. Tema oli väga huvitatud filmindusest ning saigi auhinnaks uhke videokaamera, millega koos Peeter Simmi abiga valmis südamlik film tema emast. Mina ei suutnud pisaraid tagasi hoida, pean tunnistama.

Tänase päeva kõige õpetlikumaks osaks peangi seda filmi, "Ilusad inimesed". On tore teada, et headus pole ilmast kadunud keset musta porist meediat (oma säravate pärlitena kiirgavate eranditega).

Esimene

On pühapäeva pärastlõuna. Tuju eriti pole ning seega ei ole kahjuks ka mingisugust suurt kirjutamisinspiratsiooni. Plaan oli alustada enda kui täiskasvanud õppija vaatlemist, seda siis kirjalikus vormingus.

Homme tuleb eeldatavasti hariv esmaspäev oma traditsioonilist rada pidi. Siimaani pole ma esmaspäevadega kahjuks sinasõprust sobitanud, aga küll jõuab. 

Hiljuti jõudsin lõpule raamatuga "Apelsinitüdruk", mille autoriks on norra üks kuulsaim kirjanik J.Gaarder. See on vaieldamatult üks minu lemmik ilukirjanduslik teos. Seda oli väga lihtne ja huvitav lugeda, kuid samas sisaldas ta mitmeid suuri kuldseid elutarkusi. Neid mõtteid ei saa aga kirjalikult teistele edasi anda. See raamat on selleks, et inimene ise leiaks ning nopiks sealt endale uusi elutõdesid.

Kui ina selle raamatu läbi sain, pidin tunnistama, et elu tundus kohe palju ilusam. See oli lihtsalt üdini positiivne, siiras ja armas teos. Soovitaksin seda kõigile, kel elus raske või keeruline hetk. 

Käisin eelmisel kuul Põhja-Norras oma onutütre perel külas. Leian, et see reis oli üks kõige harivam "seik" minu elus. Seda nii vaimses kui hingelises mõttes. Seisin sealsete lõputute mägede ees, kuulates ookeani tormist loksumist, ning lasin kõik mõtted enda peast lendu. Kogu mu eelnev poolaasta oli olnud väga stressirohke ning ainult üks suur ülemõtlemine.

Seal aga, nagu mainis, lasin kõik mõtted vabaks. See oli tõeliselt hea tunne. Teise sõnaga võib seda nimetada ka hingepuhastuseks, leian ma. Sellest reisist saingi inspiratsiooni lugemaks "Apelsinitüdrukut", mille põhitegevus toimubki Norras.

Ma armastan kohutavalt reisimist. Iga reis avardab niivõrd palju silmaringi ning aitab maailmaasju paremini mõista. Oleneb küll reisi eesmärgist, kuid üldjuhul see nii on, kui reisija just silmaklapid peas ringi ei käi.