Ja järjekordne nädalake, mida arvestame kolmapäevaga, hakkab omadega otsakorrale saama.
Eelmine loeng "Õppimine täiskasvanuaes" oli järjekordselt huvitav. Kõik algas ühest pildist, mida pidime vaatama ja enda peas assotsiatsioone leiutama. Vastavalt isiksusele olid kõigi sõnad seinast seina. Mina isiklikult tundsin seda merevaadet jälgides selgust, puhtust ja mõneti maailma mõistmist. Sellised märksõnad nagu soojus, suvi, reisimine, matkamine jne olid ka täitsa omal kohal.
Siis tutvusime täiskasvanud õppija Albertiga. See lugu ei olnud iseenesest midagi erakordset ja "enne teadmatut", kuid vana tarkuse taasteadvustamiseks võib seda küll kindlasti lugeda. See jutt sisaldas endas palju erinevaid elutõdesid. Kõigega, tuleb tunnistada, nõustusin nii mina kui ka meie rühm. Tekstist leidsin palju erinevaid tsitaate, mis sisaldasid eluks vajalikke tõdesid. Näiteks: "Teadmised muutuvad elutarkuseks alles siis, kui suudame need oma elus toimima panna". Just nii ongi: inimesed võivad õputult õppida-õppida-õppida, kuid kui neid teoreetilisi teadmisi praktikas toimima ei suudeta panna, on see õppimine olnud üsna mõttelage. Ei, tegelikult võib vahel õppimisprotsess kui selline olla vägagi köitev, kuid olulisim on siiski neid tarkusi praktikaga siduda.
Loodan väga, et ka mina vanas eas suudan olla selline õppija nagu seda oli antud loo Albert. Elukestev õpe on üha laiemalt levinud termin. Tallinna Tehnika Ülikooli juures on loodud spetsiaalselt pensionäridele õppimisvõimalused. Huvilised vanainimesed käivadki koos, konspektid kaasas, ja ammutavad uusi teadmisi ühiskonnast. See on üdini positiivne minu meelest.
Kui siirduda nüüd minu enda kui õppija juurde, siis ütleksin, et olen üsna kohusetundlik. Mue meeldib, kui kõik õigel ajal valmis...Et ei oleks sellist kohustust rippumas paelaga kusagil pea kohal. Vahel aga elu nõuab vähem kohusetunnet. Siis, kui on korraga ja hästi palju teha. Ennast ei saa ju lõhki rebida. Tuleb aega jagada ning see on juba omaette oskus. Suur kunst on vahet teha olulisel, olulisemal ja olulisimal. Ma arvan, et see oskus tuleb ajaga. Lihtsalt peab tulema.
Õppimist tuleb võtta naudinguga või vähemalt püüda seda kui protsessi enda kasuks pöörata. See kõik on teoorias nii kohtavalt selge. Eksamiperioodil aga löövad lained pea kohal kokku ja närvid annavad end täiel määral tunda. Ma arvan, et see pole paratamatu. Tuleb õpetada end vähem narveerima.
Oluline on ka eesmärgipärasus ja mitte vähem ka sihikindlus. Täiskasvanud õppija suurimaks eripäraks peangi ma seda, et temal on siht silme ees. Nö märklaud, mida ma õppimisega sihtida. Seetõttu peaks teoorias õppimine peale muu ka naudingut andma. Tegelikkuses on nagu on.
Täiskasvanud õppija on mõneti ka valivam. Kuna elukogemust on rohkem, oskab ta luua seoseid, teha järeldusi, mõista tähendusi...Pakun, et õppejõudki võivad täiskasvanud õppijatelt ise uut ja kasulikku õppida.
See semester on mulle kui õppijale mõneti vastandlik. Ühelt poolt on aineid, mis puhtalt seotud arvuti ja informaatikaga. Teisalt aga nostalgilisi kirjandusteemalisi ning ajaloohõngulisi aineid. Ühest äärmusest teise. Samas on vaheldusrikkus positiivne. Mina isiklikult eelistan raamatu lugemist arvutis nokitsemisele. On kuidagi meelepärasem. Lisaks hakkasin taaselustama oma saksa keele oskust. Arvan, et keeli võiks lõputult juurde õppida. Eales ei tea, mis elu toob ja kuhu viib. Nii on keelte valdamine üks suurimaid ressursse tänapäeval.
2 nädala pärast tuleb rühmatöö ettekandmine. Tööks on filmi analüüs. Meie rühm valis filmiks "Mona Lisa naeratus". Rühm sai meil üsna kirju, aga ongi huvitav. Homme siis arutame oma rühmatööd eeldatavasti.
No comments:
Post a Comment