Vaatasin täna filmi nimega "Ilusad inimesed". Kuna õpin eripedagoogikat, siis oli teema väga kohane. Nimelt asusid vaimupuudega tütarlapsed üle Eesti valmistuma missivalimisteks. See toimus 2007. aasta kevadel. Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis ühtlasi on üheks minu kindlaks lemmikuks filmižanriks. Režissöör on Peeter Simm, kelle poolt oli selline film ja lähenemine minu jaoks üsna üllatav, kuid vaid positiivses mõttes.
Minu jaoks, kes mitte kunagi ei pea ühe filmi juures kõige olulisemaks hulle efekte ja rahalist eelarvet, oli selline lihtne ja kodumaine dokumentaalfilm väga südamlik ja armas. Eelkõige kasutaksingi sõna südamlik. On tore, et leidub ka nö meelelahutusmaastikust inimesi, kes hoolivad. Nii need missid, kes filmis osalesid kui ka kogu filmimeeskond.
Mind liigutas antud film väga. Eelkõige just seetõttu, et tegu oli vaimupuudega inimestega, kes on ju nii üdini siirad ja avameelsed. Seega sai ka see film kokku hästi ausalt avameelne. Kui üks inimene peab 3 kõige olulisemaks asjaks maailmas kassi, koera ja hobust, siis nii ongi. Või kui küsimusele mida sulle teha meeldib vastata, et lestakala. Nemad ütlevad kõike otse, nad ei keeruta, ei salatse, ei vihasta ja mis kõige olulisem: nemad ei vihka!
Olen vahel kahelnud, et kas ma õpin ikka õiget asja jne. Inimestele on ju kohane kõiges ja kõiges kahelda. Lõpuks see aga kurnab ära. Lihtsalt ei jõua enam ja kõik. See film aga tuletas mulle uuesti meelde selle, miks ma vastava eriala valisin. Mulle meeldib nende inimeste vahetus ning siirus. Reaalne igapäeva maailm on vahel niivõrd täis õelust ja kibestust, et nende nö eriliste inimeste isemoodi naivistlik ja sürreaalne maailm näib olevat võimalik pääsetee selle kurjuse eest. Lisaks on nii kohutavalt hea tunne teistele inimestele head teha. Humanism on mind alati huvitanud, selle igas võtmes.
Filmi juurde tagasi tulles meenus mulle see, kuivõrd emotsionaalne kogu tööprotsess nendega on. Filmis oli üks noor naine nende nö missikandidaatide vaimseks emaks ja juhiks sel raskel teel. Toetas neid, käis poes pesu neile valimas, õpetas end tutvustama, hoidis pöialt neile...Üks neiu laulis näiteks loovusvoorus üht armsat lastelaulu ning juhendaja naerul näkku ilmusid pisarad. Ta elas neile niivõrd kaasa.
Missivõistluse nimetus oli "Vaimukas 2008". Võitjaks sai Saaremaa naine Pille. Tema oli väga huvitatud filmindusest ning saigi auhinnaks uhke videokaamera, millega koos Peeter Simmi abiga valmis südamlik film tema emast. Mina ei suutnud pisaraid tagasi hoida, pean tunnistama.
Tänase päeva kõige õpetlikumaks osaks peangi seda filmi, "Ilusad inimesed". On tore teada, et headus pole ilmast kadunud keset musta porist meediat (oma säravate pärlitena kiirgavate eranditega).
No comments:
Post a Comment