Mai on tuntud oma võlude poolest ja nii kohutavalt raske on motiveerida end õppima. Päike meelitab nii ahvatlevalt - tahaks maale, tahaks randa, tahaks parki, tahaks ükskõik mida peale toas istumise ja õppimise. Seetõttu on kasulik ühendada meeldiv kasulikuga ning minna õue õppima :)

Tuju läheb rõõmsamaks, mõte hakkab lihtsamalt lendama, töö sujub efektiivsemalt ja üldse tulevad õues, vähemalt minu puhul, palju paremad ideed ja mõtted.

Seega, õue õppima! (kui vähegi ilm seda lubab)

Aprill

 Sõnastaksin nii, et aprill oli  mulle jällegi üks lõputute küsimuste ja eripalgeliste vastuste kuu. Tuntud naljakuu pakkus keerukaid olukordi nii õppetöös kui ka isiklikel suhete-emotsioonide tasandil. Keerulised situatsioonid aga just ongi need, millest saab õppida. Tuleb need enda jaoks lihtsalt lahti mõtestada ning neile tähendus omistada.

Tõde on aga seegi, et kõike ja kogu aeg analüüsida pole võimalik ning minu meelest oleks see sootuks ebatervislik. Analüüsimine kui selline nõuab ju mingil määral tugevat mõttetööd ning "kõikehaaravust", mis aga liigses koguses väsitab kohutavat ära.

Aprill aitas mul palju iseennast paremini tundma õppida. Ühelt poolt läbi keerukate olukordade, kuid samas ka läbi kultuuri laiemas plaanis. Käisin 27. aprillil linnateatris R. Brautigani teose "Arbuusisuhkrus" põhjal tehtud lavastust vaatamas. See raamat on mul juba ammu tuttav ning üheks lemmikuks saanud. Seega olin põnevil seda vaatama minnes : et kuidas oleks võimalik niivõrd sürrealistlikku ning boheemlaslikku kirjandusteost lavakunstiks luua. Minu rõõmuks oli see õnnestunud suurepäraselt. Antud kunstiteos tõigi mulle veelgi tugevamalt mõtte sellest, kuivõrd tähtis on "mina ise". Teose keskne tegevus toiub kohas nimega "Minasurm", kus kõik inimesed elavad kui üks kommuun, puuduvad "mina ised", eripärased isiksused ja nende eesmärgid. Mina on maha surutud ning mulla alla maetud. Tekib küsimus, et kas see on hea või halb? Leian, et tuleb austada iseend ja eelkõige teadvustada teiste soovide aktsepteerimise kõrval iseenda püüdlusi ning iskupära. Inimelu teeb huvitavaks inimeste isikupärasus ning ainulaadsus.

Seega õppisin veelgi enam hindama iseennast selle sõna kõige otsesemas mõttes. On oluline võtta aega ja leida julgus iseenda ja oma isiklike mõtetega silmitsi seista. Leian, et seda ma aprillis just olengi õppinud: olema iseendaga sõber.

Aprillis olen pidanud üsna palju rühmatöid tegema. Leian selle kasuliku kogemuse olevat. Oleme pidanud kokkuleppele jõudma, ühist mõistmist looma.

Kokkuvõtteks võib öelda, et aprill tõi kaasa nii negatiivseid kogemusi kui ka positiivseid uusi teadmisi ning eelkõige tähtsustan iseenda märkamist uues tähenduses.

Mina grupis

Kõigepealt siis grupitöötehnikast üldiselt. Üldjuhul hindan ma neid positiivselt: on huvitavam, lõbusam, uusi inimesi saab tundma õppida/ nende mõtteid teada saada, töö on mitmeplaanilisem, lõpptulemus eriilmelisem ning lõpuks on ka vastutus ühe õlgadelt jagunenud mitmetele õlgadele. Samas on ka miinuseid: üksteise mittemõistmine ja sellest tulenevad intriigid, vastukäivad arusaamad ja vaated elule, erinev suhtumine töösse ning võib juhtuda, et ülesanded ei ole võrdselt jaotatud ning kellelgi tuleb teistest rohkem vaeva näha, kuid tulemushinne on tervel rühmal ühine.

Grupid, kuhu kuulun: perekond, sugulased, sõbrad, kursus ülikoolis, huviala grupp...tegelikult võib neid omakorda plaju laiendada, kuid praegu piirdun nende viiega. 

Minu kogemustest olen järeldanud, et see, kuidas rühmatöö kujuneb, sõltub suurel grupi koosseisust ning sellest, kas ja kuivõrd tekib ühine sünergia. Kui inimesed omavahel ei klapi ning on täiesti erineva tausta, suhtumise ja teadmistega, siis pole tavaliselt loota ka suurepärast lõpptulemust.

Iseennast on grupis üsna keeruline hinnata. Teisi hinnata - pole probleemi. Ennast objektiivselt kõrvalt näha on raske. Ma tean, et olen üsna kohusetundlik grupiliige. Kuna on mitme inimese hinne mängus, siis ei jäta midagi viimasele minutile ning püüan oma osa kokkulepitud ajaks valmis teha. Kui ülesannetest rääkida, siis mulle meeldib enamasti uusi ideid välja mõelda (ideede generaator). Seda muidugi siis, kui vastav ülesanne on mulle jõukohane ning laseb ka fantaasial lennata. Kõik loomingut toetavad ülesanded mulle meeldivad ning selliste grupitööde vägesid meeldib mulle juhatada. 

Vabalt võin enda kanda võtta rühmatöö kunstilise poole. Mulle meeldib teha ettevalmistavaid töid (luua Powerpoint esitlust, kirjutada esseesid, vajaduse korral illustratsioone). Mida ma aga väga ei naudi, on esitlemine, ettekandmine, esinemine. Taustajõu juht võin ma olla, kuid esinejat minus niivõrd veel pole, et sooviksin suure publiku ees oma ideid avaldada. Tihti aga juhtub, et see on paratamatu ning siis lepin olukorraga ja püüan olla arvestatav esitleja. Kindlasti tahan ma seda külge endas arendada ja läbi praktiliste olukordade ja kogemuste see paranebki.

Küsitluse tulemusel nägin, et olen grupis üsna koostöövõimeline, kuid leidub ka "vajakajäämisi". Vahel olen ideede koha pealt võib olla liialt domineeriv ning tahtmatult surun enda mõtet teistele peale. Arendamist vajab ka selgitamine, teiste kuulamine, põhjendamine, kriitikataluvus ning toimetulek konfliktiga. Olen sisemiselt üpris keevaline ning kui ärritun, siis on vägagi raske tööd edasi jätkata. Grupitööd võivadki olla ühed suured tülide loojad või esilekutsujad. Õnneks mul pole veel palju seesuguseid kogemusi. Teisalt võivad aga rühmatööd inimesi ka liita (kui on ühisel jõul pingutatud ning koos lõpuks suurepärase lõpptulemuseni jõutud).

Mul on olnud nii keskkoolis kui ka nüüd ülikoolis üsna palju kogemusi grupitööde näol. Raske on neist väja tuua mõnd tähenduslikumat. Gümnaasiumist meenub kohe kunstinädal (meie kooli traditsioon), mille pidime 11. klassis läbi viima. Valisime Prantsusmaa ning kogu tema "kultuurikompoti". Mitu kuud kestsid ettevalmistused, ülesanded olid võrdselt igale õpilasele jagatud. Mina tegelesin dekoratsioonide ning kujundusega peamiselt. See oli väga suur kogemus, sest lõpuks, peale seda nädalat, peale mitut kuud suurt tormamist ja tööd, oli meie klassil justkui "üks hingamine", mida varem polnud üdse. See nädal liitis meid vägagi tugevalt ning tekkis teineteise mõistmine.

Sügissemestril sai meile aga osaks kogemus anda ise tundi (kavandada ja läbi viia) Tallinna 1. Internaatkooli õpilastele. Andsime tunde 5-liikmeliste rühmadega, sest õpingud olid alles algusjärgus. Kaaspilased andsid tuge, sets olime ju kõik täiesti uudses ning mõneti hirmutavas situatsioonis. Grupp andis aga endast parima ning me saime oma hirmudest üle: tund õnnestus väga hästi. koos õppisime läbi kasuliku kogemuse, et miski ei ole ületamatu ning esmatähtis on saada oma hirmudest üle. 

Elu ongi nagu üks tee, kuhugi...See tee metafoor elu kohta on läbi aegade olnud väga tabav. Seda igas mõttes ja igas võtmes. Kõik liiguvad kogu aeg mingis suunas, tavaliselt siis kas edasi või tagasi. Ja mitte kunagi ei ole suund ainult ülesmäkke, sest alati võib tulla ette takistusi, mis sunnivad natuke tuldud teed tagasi kõndima, seal natuke järele mõtlema, ning siis uus ja õige teeots üles otsima. Teekate vaheldub, teelaius, ümbrus, olukord jne...Tee on muutlik ühesõnaga.

See sümbol tuleb eriliselt hästi välja J.Tätte laulusõnadest ja ühtlasi assotsieerub mul sellega ka see tuttavast tuttavam "elukestev õppimine". Õppimine ei ole mitte kunagi ühtviisi hea või halb (kasulik, kasutu). Võib olla küll, et iga kogemus on väga kasulik, aga samas leidub negatiivseidki rohkelt - kas siis need on kasutud?

Ei ole. Mina leian, et suur oskus on halbadest olukordadest õppida. Ehk oma tänase mõtte näitena siis...kui käia vale rada pidi ning on näha, et see sihtkohta sugugi ei vii, siis tuleb leida endas jõudu ja tahtmist kogu teekond uuesti ette võtta.

Näiteks, kui inimene on ülikoolis vale eriala endale valinud ning mingil hetkel seda endale teadvustab, siis on hea, kui jätkub jõudu nö uuesti alustada. 

See "uue tee" leidmine on mõnikord päris raske, kuid kui sellega hakkama saadakse, on kõik ponnistused olnud seda väärt. On kõige-kõige parem tunne, kui inimeses on kindlus, et ta teeb elus enda jaoks seda kõige õigemat.

pühadepühad

Pühade tuhinas on blogisse sissekannete tegemine natuke unarusse omadega jäänud. Kevade saabudes on kell aina kiiremini tiksuma hakanud ning tegemisi-toimetusi aina juurde ja juurde tulnud. Jälle seesama "aja planeerimise" teema ja sellega seotud probleemid. Tundub, et kõik oleks palju lihtsam, kui oskaks oma ajanatukest paremini...ei, ratsionaalsemalt kasutada. 

Eelmise nädala meenutusi natuke siis..Viisime läbi oma intervjuukesi. Oli huvitav ja kasulik ülesanne. Mina sain intervjueeritavalt huvitavaid uusi mõtteid. Tema on olnud ligi 10 aastat inglise ning saksa keele õpetaja, eelkõige põhikooli lõpuklassidele. Tema on igati õige eriala valinud, sest naudib iga õpilastega koosveedetud hetke. Eelkõige tähtsustab ta õpetaja eukutse juures seda, et kogu aeg õpib ta ka ise midagi uut. Õpilased ei lase lihtsalt oma aega kinni jääda, vaid viivad õpetaja nö vooluga kaasa, sunnivad ajaga kaasa minema. Ja see on ainult positiivne.

Minu inervjueeritav ei hinda niivõrd koolitusi, kuivõrd õppekäike ning ühiseid kooliväliseid ettevõtmisi oma õpilastega. Näitena tõi ta selle, kuidas ühel rabamatkal oldi sunnitud ühiselt sild ehitama. See ühendas klassi ning oli sümboolseks koostöö sünnilooks.

Mis mind kui õppijat puudutas, oligi see ühine koostöö. Ka mina väärtustan õppijana rühmatöid ning koostööd ja ühist arutlemist vajavaid ülesandeid. Iga inimene on omamoodi eriline ning oma nö isemoodi vaadetega. Seega, tehes üheskoos ühte ja sama ülesannet, saab tulemus igati mitmekülgsem ja laiahaardelisem. Ka iga õpilane omandab ise sellega rohkem, sest on võimalus näha ja mõista saada endast teistsuguste vaadetega inimeste arusaamu. Sügissemestril oleme olnud sunnitud tegema pea igas aines rühmatöid. Ühelt poolt siis arendav ja kasulik ja kaasnev ajakokkuhoid. Teisalt aga...mitte midagi pole kunagi ilma varjupoolteta. Igas rühmas ja alati võib tekkida vastakaid arvamusi, mida on raske omavahel lõimida terviklikuks tulemuseks. Edasine jutt võiks minna liigselt poliitiliseks ja seega jätaksin siitmaalt jutulõnga lahtiseks.

Eelmine nädal õpetas mind ka emotsionaalsel ning suhtlemise tasandil. Elus on üks väga oluline märksõna ausus. Seda nii eraelus kui akadeemilises õppetöös. Jah, see võib ka saatuslikuks saada ja ebameeldivusi kaasa tuua, kuid lõpptulemusel jääb ära edasine süümepiinadekoorem. Silmakirjalikkus ning sallimatus on ühed kõige õudsemad omadused maailmas, mida likvideerida pole võimalik. Tuleb aga õppida neid iseendast eemal hoidma ning blokeerima enda jaoks.

Eelmise nädala loengus tabasin end mõttelt (ning mitte vaid mina üksi), et kui kaua võib keerelda sõna "õppimine" ümber. Tundub see ju nii risti ja põiki ja veelkord risti läbi juureldud olevat. Vist eksin, sest näib jätkuvat uusi (sajandaid) külgi leiduvat selle "salapärase" termini kohta. Peale loengutki leidsin end arutlemas selle üle, mitu miljonit eritõlgendust on võimalik produtseerida ühest lihtsalt eestikeelsest sõnast. 

Mina olengi õppijana suur "mõtleja". Väga ma ei armasta kohe ja ausalt-avameelselt oma mõtteid avaldada, aga vahel võib ju ka. Seda valmidust ja oskust oma "suuri mõtteid" kenaks ja arusaadavaks suuliseks vastuseks formuleerida pean endas kindlasti arendama. Eneseväljendusoskus võib vahel täitsa arvestatav olla, kuid suure ja eneseteadliku auditooriumi ees kaob julgus vahel lihtsalt ära.

Ja see valikute tegemine ning otsuste langetamine. Võiksin vabalt romaani kirjutada sellest, kuivõrd otsustusvõimetu ma mõnikord võin olla. Osalt on süüdi minu mõningane perfektsionistlikkus. Soovin langetada seda parimat otsust ja sellega seoses võin end hulluks ajada.

Ja teine viga minus kui õppijas on see, et kipun vahel kirjutatu/öelduga liiga pikale minema. Ka blogi sissekandeid tagantjärele lugedes näen, et jah, palju on sõnu. Hoopis iseasi, kui paljud neist väärt on.

 Seega, selleks korraks olgu siis lõpetus.

Muutliku suunaga tuuled

Olen alati mõelnud ja uskunud, et mida vanemaks inimesed saavad, seda stabiilsem on nende elu (üheskoos vaadete ja arusaamadega). Viimasel ajal, tuleb tunnistada, olen hakanud selles mõttes sügavalt kahtlema. Vähemalt minu puhul see nö arvamus paika ei pea.

Olen tegelikult alati kunsti ja üldse kultuuri laiemas plaanis väga väärtustanud ning oluliseks pidanud. Mida vanemaks ma aga saan, seda enam ma mõistan ning tunnetan, kui vajalik on kultuur. Seda nii meelelahutuseks kui ka hingepõllu harimiseks ja vaimu kasvatamiseks. Vahel teeb aga nii siiralt kurvaks või isegi pahaseks see, kui leidub inimesi, kes kunsti üldse ei hinda. Selle "mittehindamise" võib tegelikult mööndusi tehes andeks anda, kuid võhikutest kritiseerijad kui omaette grupp on see, kes kohe tõsiselt kurjaks teevad.

Selle nädala parima elamuse sain teatrist. Käisin NO99 etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" vaatamas. Üks viimase aja kindlalt kõige suurem teatrielamus. 2 ja pool tundi puhast kunsti kõige ausamas mõttes. Kunstiliselt mitmekülgne, vaimselt mõtlemapanev, meelelahutuslikult kaasahaarav ning lisaks võimsalt andekad noored näitlejad ning kõige muu kõrval ka kõrvetav kriitikarahe eesti võimuladviku suunas. Kõik oli paigas, oli aus ja pani mõtlema. Terve nädal on kohe palju-palju mõtteid, küsimusi ja arutlusi erinevate inimestega antud teemal. 

Igal inimesel on muidugi erinev nägemus, ellusuhtumine jne, kuid siiski pani imestama, et osad inimesed tõesti ei mõistnud ega leidnud enda jaoks mitte midagi intrigeerivat antud etenduses. Huvitav, kas see ongi kultuuritus ja vaimuvaesus või on olemas põhjus, miks neile andeks anda.

Mina kui õppija mõistsin velkord, kuivõrd oluline on säilitada endas meeleteravust ja iseseisva mõtlemise võimet. Kõige kohutavam olekski see, kui puuduks "mina-ise" ja iseenda arusaamad ja omandatud elutõed. Aga kurvastusega peab tõdema, et tänapäeval on kahjuks palju pinnapealsust ning viitsimatust millessegi süveneda.

Eelpool nimetatud etendus liigutas mind sedavõrd, et kõikvõimalikud artiklid antud teemal on mul läbi loetud ning paljud küsimused on endale vastusegi leidnud. Leian, et kunst ongi üks lõputute küsimuste, ammendamatute vastuste, lõputute lahendusviiside ja tohutul hulgal katsetuste jada...

Seega võin vist öelda, et see nädal haris mind enim kunstilises võtmes ja mina võtsin kogu pakutu suurel rõõmul vastu.

Esmaspäevaks tuleb meie aine raames kirjutada 1 lk analüüsi teada-tuntud teemal "Mina kui õppija" (vahekokkuvõtteks). Selleks kirjutaksin mõne meenutuse viimasest loengust. Rääkimas käis oma kogemustest andragoogika raames külaline, noor ning edasipüüdlik-tubli täiskasvanute koolitaja (ise ka täiskasvanud õppija). Teda oli huvitav kuulata, sest rääkis vastaval teemal arvukate näidetega praktikast. Oli kasulik seda teada saada. Tema kogemused Eesti Postis töötades olid huvitavad kuulata. Kõige rohkem jäi meelde see "hägusus" ja määratlematus uude töökohta minnes, kus kõige raskemaks teeb asja see, et mitte keegi ei ütle, kuidas olla ja kuidas mitte olla. Teema, mille üle annaks arutleda.

Veel käsitlesime loengus rolli staadiumide temaatikat. Mina paigutaksin ennast kindlasti rolli mängimise staadiumi. Rolli võtmine toimus ülikooli astumisel, praeguseks (1. kursuse kevadsemestri keskpaigaks) olen jõudnud rolli mängimisse. Kõik on ikka veel uus ja palju on avastada-õppida-teada saada. Mulle näib, et minu puhul on veel üsna pikk tee rolli loomiseni, kuid seda ei või ette teada. 

Pindmise ja süvitsi õppimise koha pealt pole ma aga üldse kindel, et kumba mina kuulun. Ehk ongi kõige õigem kuuluda korraga mõlemisse. Siis on kõige suurem võimalus midagi süvitsi ja põhjalikult teada saada ning tundma õppida, samal ajal aga omandatakse lisaks ka muid toetavaid teadmisi-tarkusi. Kui kõike püüda tohutult süvitsi õppida, siis minu meelest võib selle resultaadiks olla teadmiste üleküllus ning teadmatus iseenda põhihuvist. Võib olla olen täiesti eksiteel oma mõttega, aga hetkel tundub mulle nii. 

Lõpetuseks...olen tähele pannud, et kevade saabudes tekib mul rohkem jõudu ja energiat, kõige muu hulgas ka õppimise suhtes. Päike annabki ju energiat ning kasulik oleks seda enda jaoks positiivselt töötama suunata. Hea tunne, kui kõik õigeks ajaks tehtud ja kohustustekoorem õlgel nii raske kanda pole.

lugemisest-lugemusest

Nüüd, kui vaba nädalake on kohe-kohe lõppemas, meenus blogi ning sinna kirjutamiskohustus...kuigi sõna "kohustus" on üks kõige ebameeldivamaid maailmas ning ma usun, ma pole ainus, kes nõnda arvab. Seega püüangi siis blogisse mitte kui kohustusse, vaid kui kasulikku ning "iseennast avastada aitavat" abililisse suhtuda.

Vabad nädalad, olgu siis tööst mistahes võtmes (ka õppetööst), on väga meeldivad. Vastavalt iga inimese individuaalsusele kasutatakse seda erinevalt. Kes läheb ja puhkab, unustab nädalaks kõik argiprobleemid. Samas, nö arukad ja ettenägelikud õppurid kasutavad aega enda harimiseks ning tegelevadki siis ennekõike koolitöödega. On veel teisigi erinevaid viise, kuidas olla ja mida teha...

Mina isiklikult leian, et tuleb leida mingi tasakaal. Oluline on veidi puhata-lõõgastuda, kuid samas peaks ka kursis olema ning huvi tundma õppetöö vastu.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tegelikult tahan, on see, et mina kasutasin seda vaba aega ka lugemiseks. Mulle meeldib lugeda ja sellega seoses pean end ka üsna nõudlikuks lugejaks. Kõige rohkem naudin seda, kui saab lugeda mitte kohustuse pärast, vaid huvi ning naudingu pärast. Oleks tore osata ka kohustuslikku kirjandust naudinguga lugeda, aga see on raske...sest jälle tuleb see punasarviline elukas nimega Kohustus ning paneb kulme kortsutama.

Lugeda aga vabast tahtest, see on puhas rõõm. Olgu see ilukirjandus, teatmeteos või ajaleht. Kõige rohkem meeldib mulle Päevalehe laupäevane  kultuurilisa rubriik. Eilses, 21. märtsi Päevalehes kirjutas A.Kivirähk talle omase ilmekuse ning irooniaga eestlaste kultuursusest-kultuuritusest. See oli nö väga kümnesse. 

Lugesin kohustuslikus korras J.Krossi "Kolme katku vahel". Jälle see kohustus, aga samas, siit tuleb välja selle mõiste positiivne külg. Nimelt, muidu ma arvan, ei oleks ma seda raamatut niipea veel lugema hakanud. Krossi on küll raske lugeda, kuid kui sellega on hakkama saadud, siis on hea ja uhke tunne. 

J.Tätte on minu vaieldamatu lemmik eesti näitekirjanik. Kõik tema kirjutatud näidendid on mul nähtud. Nüüd lugesin mustvalgel need veelkord üle. On hea, et leidub andekaid, kes oskavad lihtsad elutõed nii armsalt ja arusaadavalt veelkord selgeks teha ja iga inimeseni, kes vaid huvitatud on, tuua. Tema kirjutatu paelubki just lihtsuse, loomulikkuse ning elutarkusega.

Hakkasin lugema Urmas Otist kirjutatud raamatut. Sellele ajendas täitsa lihtlabane uudishimu, et kes siis oli see eesti üks suurim ja kuulsaim telereporter. Mulle antud raamat ei meeldi. Liialt palju tühiseid sõnu ja tähendusetuid fakte. Samas on muidugi väga tervitatav, et see koostati ning müügilettidele paisati. Selliste portreeraamatute puhul meeldib mulle see, et väga palju saab neid lugedes teada ka vastava aja ning olu kohta ning seda väga ilmekalt.

Jah, niipalju siis raamatutest selleks korraks.

Jah, selleks korraks siis kõik.