Nüüd, kui vaba nädalake on kohe-kohe lõppemas, meenus blogi ning sinna kirjutamiskohustus...kuigi sõna "kohustus" on üks kõige ebameeldivamaid maailmas ning ma usun, ma pole ainus, kes nõnda arvab. Seega püüangi siis blogisse mitte kui kohustusse, vaid kui kasulikku ning "iseennast avastada aitavat" abililisse suhtuda.
Vabad nädalad, olgu siis tööst mistahes võtmes (ka õppetööst), on väga meeldivad. Vastavalt iga inimese individuaalsusele kasutatakse seda erinevalt. Kes läheb ja puhkab, unustab nädalaks kõik argiprobleemid. Samas, nö arukad ja ettenägelikud õppurid kasutavad aega enda harimiseks ning tegelevadki siis ennekõike koolitöödega. On veel teisigi erinevaid viise, kuidas olla ja mida teha...
Mina isiklikult leian, et tuleb leida mingi tasakaal. Oluline on veidi puhata-lõõgastuda, kuid samas peaks ka kursis olema ning huvi tundma õppetöö vastu.
Kuhu ma oma jutuga jõuda tegelikult tahan, on see, et mina kasutasin seda vaba aega ka lugemiseks. Mulle meeldib lugeda ja sellega seoses pean end ka üsna nõudlikuks lugejaks. Kõige rohkem naudin seda, kui saab lugeda mitte kohustuse pärast, vaid huvi ning naudingu pärast. Oleks tore osata ka kohustuslikku kirjandust naudinguga lugeda, aga see on raske...sest jälle tuleb see punasarviline elukas nimega Kohustus ning paneb kulme kortsutama.
Lugeda aga vabast tahtest, see on puhas rõõm. Olgu see ilukirjandus, teatmeteos või ajaleht. Kõige rohkem meeldib mulle Päevalehe laupäevane kultuurilisa rubriik. Eilses, 21. märtsi Päevalehes kirjutas A.Kivirähk talle omase ilmekuse ning irooniaga eestlaste kultuursusest-kultuuritusest. See oli nö väga kümnesse.
Lugesin kohustuslikus korras J.Krossi "Kolme katku vahel". Jälle see kohustus, aga samas, siit tuleb välja selle mõiste positiivne külg. Nimelt, muidu ma arvan, ei oleks ma seda raamatut niipea veel lugema hakanud. Krossi on küll raske lugeda, kuid kui sellega on hakkama saadud, siis on hea ja uhke tunne.
J.Tätte on minu vaieldamatu lemmik eesti näitekirjanik. Kõik tema kirjutatud näidendid on mul nähtud. Nüüd lugesin mustvalgel need veelkord üle. On hea, et leidub andekaid, kes oskavad lihtsad elutõed nii armsalt ja arusaadavalt veelkord selgeks teha ja iga inimeseni, kes vaid huvitatud on, tuua. Tema kirjutatu paelubki just lihtsuse, loomulikkuse ning elutarkusega.
Hakkasin lugema Urmas Otist kirjutatud raamatut. Sellele ajendas täitsa lihtlabane uudishimu, et kes siis oli see eesti üks suurim ja kuulsaim telereporter. Mulle antud raamat ei meeldi. Liialt palju tühiseid sõnu ja tähendusetuid fakte. Samas on muidugi väga tervitatav, et see koostati ning müügilettidele paisati. Selliste portreeraamatute puhul meeldib mulle see, et väga palju saab neid lugedes teada ka vastava aja ning olu kohta ning seda väga ilmekalt.
Jah, niipalju siis raamatutest selleks korraks.
Jah, selleks korraks siis kõik.
No comments:
Post a Comment