Olen alati mõelnud ja uskunud, et mida vanemaks inimesed saavad, seda stabiilsem on nende elu (üheskoos vaadete ja arusaamadega). Viimasel ajal, tuleb tunnistada, olen hakanud selles mõttes sügavalt kahtlema. Vähemalt minu puhul see nö arvamus paika ei pea.
Olen tegelikult alati kunsti ja üldse kultuuri laiemas plaanis väga väärtustanud ning oluliseks pidanud. Mida vanemaks ma aga saan, seda enam ma mõistan ning tunnetan, kui vajalik on kultuur. Seda nii meelelahutuseks kui ka hingepõllu harimiseks ja vaimu kasvatamiseks. Vahel teeb aga nii siiralt kurvaks või isegi pahaseks see, kui leidub inimesi, kes kunsti üldse ei hinda. Selle "mittehindamise" võib tegelikult mööndusi tehes andeks anda, kuid võhikutest kritiseerijad kui omaette grupp on see, kes kohe tõsiselt kurjaks teevad.
Selle nädala parima elamuse sain teatrist. Käisin NO99 etendust "Kuidas seletada pilte surnud jänesele" vaatamas. Üks viimase aja kindlalt kõige suurem teatrielamus. 2 ja pool tundi puhast kunsti kõige ausamas mõttes. Kunstiliselt mitmekülgne, vaimselt mõtlemapanev, meelelahutuslikult kaasahaarav ning lisaks võimsalt andekad noored näitlejad ning kõige muu kõrval ka kõrvetav kriitikarahe eesti võimuladviku suunas. Kõik oli paigas, oli aus ja pani mõtlema. Terve nädal on kohe palju-palju mõtteid, küsimusi ja arutlusi erinevate inimestega antud teemal.
Igal inimesel on muidugi erinev nägemus, ellusuhtumine jne, kuid siiski pani imestama, et osad inimesed tõesti ei mõistnud ega leidnud enda jaoks mitte midagi intrigeerivat antud etenduses. Huvitav, kas see ongi kultuuritus ja vaimuvaesus või on olemas põhjus, miks neile andeks anda.
Mina kui õppija mõistsin velkord, kuivõrd oluline on säilitada endas meeleteravust ja iseseisva mõtlemise võimet. Kõige kohutavam olekski see, kui puuduks "mina-ise" ja iseenda arusaamad ja omandatud elutõed. Aga kurvastusega peab tõdema, et tänapäeval on kahjuks palju pinnapealsust ning viitsimatust millessegi süveneda.
Eelpool nimetatud etendus liigutas mind sedavõrd, et kõikvõimalikud artiklid antud teemal on mul läbi loetud ning paljud küsimused on endale vastusegi leidnud. Leian, et kunst ongi üks lõputute küsimuste, ammendamatute vastuste, lõputute lahendusviiside ja tohutul hulgal katsetuste jada...
Seega võin vist öelda, et see nädal haris mind enim kunstilises võtmes ja mina võtsin kogu pakutu suurel rõõmul vastu.
Esmaspäevaks tuleb meie aine raames kirjutada 1 lk analüüsi teada-tuntud teemal "Mina kui õppija" (vahekokkuvõtteks). Selleks kirjutaksin mõne meenutuse viimasest loengust. Rääkimas käis oma kogemustest andragoogika raames külaline, noor ning edasipüüdlik-tubli täiskasvanute koolitaja (ise ka täiskasvanud õppija). Teda oli huvitav kuulata, sest rääkis vastaval teemal arvukate näidetega praktikast. Oli kasulik seda teada saada. Tema kogemused Eesti Postis töötades olid huvitavad kuulata. Kõige rohkem jäi meelde see "hägusus" ja määratlematus uude töökohta minnes, kus kõige raskemaks teeb asja see, et mitte keegi ei ütle, kuidas olla ja kuidas mitte olla. Teema, mille üle annaks arutleda.
Veel käsitlesime loengus rolli staadiumide temaatikat. Mina paigutaksin ennast kindlasti rolli mängimise staadiumi. Rolli võtmine toimus ülikooli astumisel, praeguseks (1. kursuse kevadsemestri keskpaigaks) olen jõudnud rolli mängimisse. Kõik on ikka veel uus ja palju on avastada-õppida-teada saada. Mulle näib, et minu puhul on veel üsna pikk tee rolli loomiseni, kuid seda ei või ette teada.
Pindmise ja süvitsi õppimise koha pealt pole ma aga üldse kindel, et kumba mina kuulun. Ehk ongi kõige õigem kuuluda korraga mõlemisse. Siis on kõige suurem võimalus midagi süvitsi ja põhjalikult teada saada ning tundma õppida, samal ajal aga omandatakse lisaks ka muid toetavaid teadmisi-tarkusi. Kui kõike püüda tohutult süvitsi õppida, siis minu meelest võib selle resultaadiks olla teadmiste üleküllus ning teadmatus iseenda põhihuvist. Võib olla olen täiesti eksiteel oma mõttega, aga hetkel tundub mulle nii.
Lõpetuseks...olen tähele pannud, et kevade saabudes tekib mul rohkem jõudu ja energiat, kõige muu hulgas ka õppimise suhtes. Päike annabki ju energiat ning kasulik oleks seda enda jaoks positiivselt töötama suunata. Hea tunne, kui kõik õigeks ajaks tehtud ja kohustustekoorem õlgel nii raske kanda pole.
No comments:
Post a Comment