Elu ongi nagu üks tee, kuhugi...See tee metafoor elu kohta on läbi aegade olnud väga tabav. Seda igas mõttes ja igas võtmes. Kõik liiguvad kogu aeg mingis suunas, tavaliselt siis kas edasi või tagasi. Ja mitte kunagi ei ole suund ainult ülesmäkke, sest alati võib tulla ette takistusi, mis sunnivad natuke tuldud teed tagasi kõndima, seal natuke järele mõtlema, ning siis uus ja õige teeots üles otsima. Teekate vaheldub, teelaius, ümbrus, olukord jne...Tee on muutlik ühesõnaga.

See sümbol tuleb eriliselt hästi välja J.Tätte laulusõnadest ja ühtlasi assotsieerub mul sellega ka see tuttavast tuttavam "elukestev õppimine". Õppimine ei ole mitte kunagi ühtviisi hea või halb (kasulik, kasutu). Võib olla küll, et iga kogemus on väga kasulik, aga samas leidub negatiivseidki rohkelt - kas siis need on kasutud?

Ei ole. Mina leian, et suur oskus on halbadest olukordadest õppida. Ehk oma tänase mõtte näitena siis...kui käia vale rada pidi ning on näha, et see sihtkohta sugugi ei vii, siis tuleb leida endas jõudu ja tahtmist kogu teekond uuesti ette võtta.

Näiteks, kui inimene on ülikoolis vale eriala endale valinud ning mingil hetkel seda endale teadvustab, siis on hea, kui jätkub jõudu nö uuesti alustada. 

See "uue tee" leidmine on mõnikord päris raske, kuid kui sellega hakkama saadakse, on kõik ponnistused olnud seda väärt. On kõige-kõige parem tunne, kui inimeses on kindlus, et ta teeb elus enda jaoks seda kõige õigemat.