Pühade tuhinas on blogisse sissekannete tegemine natuke unarusse omadega jäänud. Kevade saabudes on kell aina kiiremini tiksuma hakanud ning tegemisi-toimetusi aina juurde ja juurde tulnud. Jälle seesama "aja planeerimise" teema ja sellega seotud probleemid. Tundub, et kõik oleks palju lihtsam, kui oskaks oma ajanatukest paremini...ei, ratsionaalsemalt kasutada.
Eelmise nädala meenutusi natuke siis..Viisime läbi oma intervjuukesi. Oli huvitav ja kasulik ülesanne. Mina sain intervjueeritavalt huvitavaid uusi mõtteid. Tema on olnud ligi 10 aastat inglise ning saksa keele õpetaja, eelkõige põhikooli lõpuklassidele. Tema on igati õige eriala valinud, sest naudib iga õpilastega koosveedetud hetke. Eelkõige tähtsustab ta õpetaja eukutse juures seda, et kogu aeg õpib ta ka ise midagi uut. Õpilased ei lase lihtsalt oma aega kinni jääda, vaid viivad õpetaja nö vooluga kaasa, sunnivad ajaga kaasa minema. Ja see on ainult positiivne.
Minu inervjueeritav ei hinda niivõrd koolitusi, kuivõrd õppekäike ning ühiseid kooliväliseid ettevõtmisi oma õpilastega. Näitena tõi ta selle, kuidas ühel rabamatkal oldi sunnitud ühiselt sild ehitama. See ühendas klassi ning oli sümboolseks koostöö sünnilooks.
Mis mind kui õppijat puudutas, oligi see ühine koostöö. Ka mina väärtustan õppijana rühmatöid ning koostööd ja ühist arutlemist vajavaid ülesandeid. Iga inimene on omamoodi eriline ning oma nö isemoodi vaadetega. Seega, tehes üheskoos ühte ja sama ülesannet, saab tulemus igati mitmekülgsem ja laiahaardelisem. Ka iga õpilane omandab ise sellega rohkem, sest on võimalus näha ja mõista saada endast teistsuguste vaadetega inimeste arusaamu. Sügissemestril oleme olnud sunnitud tegema pea igas aines rühmatöid. Ühelt poolt siis arendav ja kasulik ja kaasnev ajakokkuhoid. Teisalt aga...mitte midagi pole kunagi ilma varjupoolteta. Igas rühmas ja alati võib tekkida vastakaid arvamusi, mida on raske omavahel lõimida terviklikuks tulemuseks. Edasine jutt võiks minna liigselt poliitiliseks ja seega jätaksin siitmaalt jutulõnga lahtiseks.
Eelmine nädal õpetas mind ka emotsionaalsel ning suhtlemise tasandil. Elus on üks väga oluline märksõna ausus. Seda nii eraelus kui akadeemilises õppetöös. Jah, see võib ka saatuslikuks saada ja ebameeldivusi kaasa tuua, kuid lõpptulemusel jääb ära edasine süümepiinadekoorem. Silmakirjalikkus ning sallimatus on ühed kõige õudsemad omadused maailmas, mida likvideerida pole võimalik. Tuleb aga õppida neid iseendast eemal hoidma ning blokeerima enda jaoks.
Eelmise nädala loengus tabasin end mõttelt (ning mitte vaid mina üksi), et kui kaua võib keerelda sõna "õppimine" ümber. Tundub see ju nii risti ja põiki ja veelkord risti läbi juureldud olevat. Vist eksin, sest näib jätkuvat uusi (sajandaid) külgi leiduvat selle "salapärase" termini kohta. Peale loengutki leidsin end arutlemas selle üle, mitu miljonit eritõlgendust on võimalik produtseerida ühest lihtsalt eestikeelsest sõnast.
Mina olengi õppijana suur "mõtleja". Väga ma ei armasta kohe ja ausalt-avameelselt oma mõtteid avaldada, aga vahel võib ju ka. Seda valmidust ja oskust oma "suuri mõtteid" kenaks ja arusaadavaks suuliseks vastuseks formuleerida pean endas kindlasti arendama. Eneseväljendusoskus võib vahel täitsa arvestatav olla, kuid suure ja eneseteadliku auditooriumi ees kaob julgus vahel lihtsalt ära.
Ja see valikute tegemine ning otsuste langetamine. Võiksin vabalt romaani kirjutada sellest, kuivõrd otsustusvõimetu ma mõnikord võin olla. Osalt on süüdi minu mõningane perfektsionistlikkus. Soovin langetada seda parimat otsust ja sellega seoses võin end hulluks ajada.
Ja teine viga minus kui õppijas on see, et kipun vahel kirjutatu/öelduga liiga pikale minema. Ka blogi sissekandeid tagantjärele lugedes näen, et jah, palju on sõnu. Hoopis iseasi, kui paljud neist väärt on.
Seega, selleks korraks olgu siis lõpetus.
No comments:
Post a Comment