9. märts

 Mulle näib, et vahel oleks targem suure teooria tundmaõppimise ja sellesse süüvimise asemel natuke rohkem oma teadmisi rakendada. Mis tähtsus on suurel hulgal teadmistel, kui puudub oskus need reaalselt toimima panna. Seesama mõte on suuresti seotud ka meie vastava ainega, õppimine täiskasvanueas. 

Oleme loengutes palju arutlenud selle üle, et mida tähendab õppimine nii meie jaoks kui ka üldises plaanis. Sõnu on ju üsna lihtne seada, kuid hiljem hakkasin mõtlema selle üle, et kuivõrd ma tegelikult seda teooriat praktikas kasutan. Kindlasti ma püüdlen sinnapoole, et võimalikult efektiivselt ja eesmärgipäraselt õppida, kuid hetkel tunnen, et täiuseni on veel arvestatav tee. Näiteks kasvõi seesama näide: juurdlemine õppimise definitsiooni ja struktuuri üle. Kõik on justkui väga loogiline ja arusaadav, aga ikkagi on tegelikus elus vahel raske kõike ja alati õigesti õppida ja lahendusi leida.

Siit tuleneb ka minu mõttevälgatus, et mõnikord ongi ehk hea lahendust valet rada pidi leida, sest seegi võib endas palju avastamisrõõme ja uusi tarkusi sisaldada. Valed teed on ka selle poolest kasulikud, et siis on järgmisel korral kergem seda õiget rada leida. Selline abstraktne mõte on kohandatav tegelikult ka meie rühmatöödega filmianalüüsidest. Kuigi enamike meie tööd olid nö nõrgavõitu ning viimistlemist nõudvad, siis iga rühm oli siiski leidnud endale selle oma raja, mida mööda veidi sammuda ja kust ideid ning lahendusi leida. Mis siis, et see valeks osutus. Võib olla ongi nüüd seda õiget tulemust lihtsam leida.

Nii nagu iga õppija puhul, on ka täiskasvanus õppija puhul üheks kõige olulisemaks omaduseks sihikindlus. Võtaksin kasutusele ka sellise omaloomingulise väljendi nagu "allaandmatus". Täiskasvanud õppija peaks olema niivõrd visa, et ei lase ajutistel mõõnadel ja negatiivsel emotsioonil oma eesmärki nihestada või sootuks langetada. Ka kõik halb on selleks, et õppust võtta ning järgmine kord ehk neidsamu vigu püüda vältida.

Mäletan 1. sügissemestrist ühe õppejõu hoiatust, et ülikoolis te alles hakkate tunda saama, kuivõrd rumalad te olete ning kuivõrd palju targemaks võiks saada ning eeldatavasti tekibki see soov veel ja veel targemaks saada. Siis ma ei mõistnud seda. Mulle just tundus, et inimene on kõige targem keskkooli viimases klassis, enne riigieksameid. Siis on vaja ennast tõestada, on tarvis häid eksamitulemusi ning selle nimel tuleb pingutada. Samuti on keskkoolis ju erinevad ained, õigupoolest peaaegu kõike nagu. Seega on teadmisi nö igast nurgast.

Nüüd, kevadsemestri keskpaigas, mõistan seda õppejõu hoiatust. Tõesti, ülikoolis on nii palju informatsiooni ja võimalusi, et sellesse võiks uppuda. 

Olen alati imetlenud oma ala armastavaid pedagooge, kes tõelise fanatismiga oma ainesse suhtuvad. See tekitab mingil määral ka õpilastes uudishimu ja huvi. Vähemalt minu puhul on see küll nii. Keskkoolis oli mul näiteks keemia õpetaja selline, kes oli küll väga karm, kuid oma ala tõeline armastaja. Ka minus ärkas väike keemiapisik selle tulemusel. Samas aga füüsikaõpetaja, kes ei armastanud väga oma ainet, tekitas kohutava vastikustunde füüsika aine vastu. Need on lihtsalt väikesed tähelepanekud tagantjärele.

Nüüd, peale esimest semestrit, kui ülikooielu hakkab natuke kodusemaks saama, olen täheldanud, et siingi kehtib minu jaoks sama reegel. Õppejõud, kes armastusega oma ainesse suhtuvad, tekitavad ka minus rohkem huvi ja positiivset tegutsemistahet. Samas aga leidub neidki, kes silmnähtavalt parema meelega midagi muud teeks, kui täiskasvanud inimeste ees mingit eneselegi lõpuni arusaamatut teksti lugeda. Selline esitlus võtab ka üliõpilatselt huvi ära, tõesti võtab.

Sellised natuke mälestustega tipitud mõtted siis selle nädala algusest...

 

alati pole väga tore..

Viimasel ajal tunnetan aina selgemalt seda, kui kiiresti ikka aeg lendab. Päevadest nädalad, nädalatest kuud, kuudest aastad...ja nii meenub vanemate inimeste kurtmine, et elu esimesed 20 aastad lähevad normaalses tempos ja kenasti aegaselt ning ülejäänud elu möödub kohutaval kiirusel. Hirmuäratav mõte.

Sellel nädalal tekkis mul küsimus pedagoogide kohta. Nimelt olen harjunud arvama ja uskuma, et heade pedagoogide võlu peitub selles, et nad mitte ei kritiseeri ainult, vaid pigem oskavad leida õpilaste töödes ka midagi positiivset. Väga oluline on oskus õpilasi motiveerida. Läbi kriitikanoolte ning laitmise pole see aga paraku kahjuks eriti mõeldav. See pigem võtab üldse motivatsiooni ära, rääkimata siis rikutud meeleolust.

Tean, et vähemalt laste õppimise puhul on kiitmine ja igaühe eripära märkamine hästi oluline. Kõik nad on ju omamoodi erilised ning mingis asjas tublid. Siis tulebki seda eripära märgata ning aidata lapses usku iseendasse suurendada. Minu küsimus on aga, et kas siis täiskasvanud õpilaste puhul sellised reeglid ei kehti? Kas neid aitab paremaid tulemusi saada vaid kriitika ning laitus? Mulle tundub, et mitte. Ka täiskasvanud õppija ootab peale ausa kriitika ka kiitust ning märkamist, et ta on vaeva näinud millegagi. Muidugi on adekvaatne kriitika oluline, sest muidu ei osata ise enda vigu märgata võib olla. Samas ei tohiks see kindlasti ülekohtune olla, sest tegelikult tekib väga paha tunne, kui inimese nähtud vaeva ei hinnata, ei peeta seda "miskiks". Nii võib tekkidagi olukorrake, et motivatsioon "sulandub õhku".

Aga täiskasvanud õpiija - ta on ju väga tubli. Tema ei tohi alla vanduda. Tema peab sügavalt sisse hingama ning rõõmsalt edasi rühkima. Ikka läbi takistuste tähtede poole. Peaasi, et endal süda puhas oleks ning teadmine, et vaeva on nähtud, tööd on tehtud, aga järelikult siis mitte piisavalt. Või lihtsalt õppejõule mitte meelepäraselt.

Täiskasvanud õppija teab, et ta õpib ju ainult iseendale. Seda tuleb pidevalt endale meelde tuletada ja vaikselt pea peale koputada, et see lõpuks sinna pähe ka kinnituks. Ja mitte miski pole ju kunagi lõpuni täiuslik, kõike saab alati paremaks lihvida. Lihtsalt, kui on palju-palju ja korraga luua, mõelda ja teha, siis on keeruline kõike ja lõputult lihvima jääda.

Aga...pea püsti ja edasi, kaasmaalased!

Selliseid mõtteid tõi siis läinud nädalake-toredake...

"mona lisa..

 Eile oli märtsikuu esimene päevake, mis tõestas veegi elavamalt, et kohe-kohe ongi kevad käes. Niipalju siis minu eelmise sissekande teema lõpetuseks.

Täna oli rühmatöö esitamise tähtaeg. Selle töö kohta ütleksin, et natuke eneseületamist ning paras hulk uusi huvitavaid teadmisi. Uurides seda subjektsuse temaatikat, mis esialgu pani silmi pöörlema, sain hiljem aru, kuivõrd eluline ja igapäevane tegelikult see kõik on. Vahel ongi hea a kasulik mõelda ka lihtsaid asju keerulisemaks.Ka lihtsad tõed pole alati mõistetavad ilma definitsioonide ja pikkade lohisevate teaduslike mõttekäikudeta.

Täiskasvanud õppija on kõige produktiivsem ning loovam, kui ta oskab ning julgeb käituda kui subjekt. See tähendab, et ta seab elus enda jaoks piirid, millest mitte üle astuda, ent samal ajal teadvustab endale oma kõrgemaid eesmärke ning ideaale, mille poole püüelda. Sellise õppija jaoks ei ole tagasilöögid negatiivsed, vaid pigem hoogu juurde andvad: nad oskavad ka halbadest asjadest midagi õppida ning seeläbi kasu lõigata.

Hakkasin mõtema, et kuivõrd ma ise kui subjekt oskan käituda? Kahjuks pean tunnistama, et üsna pikk tee on täiuse poole veel kõndida. Teoorias mõistan kõike, kuid praktikas lasen siiski tagasilöökidel liial tuju rikkuda ning samuti pole ma veel täiel määral nendest "kasu lõikamise" oskust omandanud. Samas on mul aga teatud eesmärgid enda jaoks seatud, mille poole püüelda. 

Tahtejõud on edasiviiv jõud. See on tõestatud fakt. Kõige rohkem ongi just vaja kindlat tahet ning ideaale, mis on enda jaoks seatud. Mina ise olen vahel liialt allaandlik. Kui tunnen end ebakindlat, siis tihti ei püüagi. Seegi on väga vale tegelikult. Kui midagi väga soovida, siis võib ka esmapilgul utoopiline unistus täituda. Muidugi ei piisa vaid suurest soovimisest, tuleb ka eesmärgi nimel pilgutada ning vaeva näha.

Tutvudes erinevate täiskasvanu õppimist käsitlevate allikatega, leidsin, et hästi oluline on ka inimese suhe keskkonnaga. Inimene ei ole pelgat passiivne keskkonnas viibija, vaid on pidevas interaktsioonis keskkonnaga. Siitki tuleb välja tõde, et kõigest end ümbritsevast tuleks aina noppida tarkuseõisi, sest seepärast nad ju üldse õitsevadki, et inimesed neid korjaksid.

Selline lüüriline lõpetus.

kevad tuleb...

Viimasel ajal on lihtsalt kogu aeg nii kohutavalt kiire. Ühelt poolt hästi positiivne, et kevad täie võimsusega peale tuhiseb, kuid samas väsitab see tormamine kohutavalt ära.

Mulle meeldib asju mitte viimasele minutile jätta. Samas..kui on kõike ja korraga vaja, siis lihtsalt ei jõua. Seega ongi käes aeg, kui on vähem aega mõtlemiseks ning tuleb nö vurrina pööreldes jõuda nii palju kui saab.

"Mona Lisa naeratus" oli väga südamlik fim. Meie rühmale väga meeldis, kui me seda vaatasime. Rühmatöö iseenesest edenes ka normaalselt. Põhjuseks oli võib olla ka hea tööjaotus. Minu meelest ongi grupitööde põhiprobleem tööjaotus. Kui see on korraldatud, siis peaks ka kõik muu sujuma.

Aga et siis kevad tuleb...Sellel nädalal, minnes hommikul õue ja hingates esimese sõõmu värsket õhku, tunnen värsket, head, kevadet ennustavat lõhna. See on täiesti spetsiifiline ning mitte millegagi segi aetav lõhn. Seeteeb meele heaks. Kes siis ei armastaks kevadet? 

Ning jälgides inimesi tänaval, poes, kohvikus või ükskõik kus....nad hakkavad rõõmsamaks muutuma. Seegi on tore. Muidugi on veel natuke vara rääkida tõelisest kevade kättejõudmisest, kuid märke tema tulekust on rõõmustav enda ümber tähele panna.

Hüpates teise teema juurde, siis mul on vahel tunne, et ma võtan kõike liiga tõsiselt. oleneb muidugi, mida, aga siiski. Mul on kombeks süüvida pisiasjadesse, mis lihtsalt ei anna enne rahu, kui olen neist lõpuni aru saanud. Ühelt poolt peaks selline komme kasulik olema: et on jõudu ja tahtmist asjade tuumani kaevuda. Samas tunnetan, et inimesi, kes ei pea vajaikuks nii sügavalt kõigest ja kõigist aru saada, ma väsitan oma juurdemisega. Võib olla mitte väsitan, vaid lihtsalt tüütan.

Siiski on raske enda selliseid nö kiikse raske maha lihvida. Ja võib olla ei olegi see tarvilik. Kõik inimesed ei olegi ühesugused ja ei peagi olema. Üldse ongi parem, kui olakse võimalikult erinevad. Siis on meil rohkem teineteise käest õppida ning täieneda.

Ka filmis "Mona Lisa naeratus" tuli välja mõte, et inimestel on vaja teisi enda ümber, et maailmast avaram pilt enda ümber luua.

õppimisest

 Ja järjekordne nädalake, mida arvestame kolmapäevaga, hakkab omadega otsakorrale saama. 

Eelmine loeng "Õppimine täiskasvanuaes" oli järjekordselt huvitav. Kõik algas ühest pildist, mida pidime vaatama ja enda peas assotsiatsioone leiutama. Vastavalt isiksusele olid kõigi sõnad seinast seina. Mina isiklikult tundsin seda merevaadet jälgides selgust, puhtust ja mõneti maailma mõistmist. Sellised märksõnad nagu soojus, suvi, reisimine, matkamine jne olid ka täitsa omal kohal.

Siis tutvusime täiskasvanud õppija Albertiga. See lugu ei olnud iseenesest midagi erakordset ja "enne teadmatut", kuid vana tarkuse taasteadvustamiseks võib seda küll kindlasti lugeda. See jutt sisaldas endas palju erinevaid elutõdesid. Kõigega, tuleb tunnistada, nõustusin nii mina kui ka meie rühm. Tekstist leidsin palju erinevaid tsitaate, mis sisaldasid eluks vajalikke tõdesid. Näiteks: "Teadmised muutuvad elutarkuseks alles siis, kui suudame need oma elus toimima panna". Just nii ongi: inimesed võivad õputult õppida-õppida-õppida, kuid kui neid teoreetilisi teadmisi praktikas toimima ei suudeta panna, on see õppimine olnud üsna mõttelage. Ei, tegelikult võib vahel õppimisprotsess kui selline olla vägagi köitev, kuid olulisim on siiski neid tarkusi praktikaga siduda.

Loodan väga, et ka mina vanas eas suudan olla selline õppija nagu seda oli antud loo Albert. Elukestev õpe on üha laiemalt levinud termin. Tallinna Tehnika Ülikooli juures on loodud spetsiaalselt pensionäridele õppimisvõimalused. Huvilised vanainimesed käivadki koos, konspektid kaasas, ja ammutavad uusi teadmisi ühiskonnast. See on üdini positiivne minu meelest. 

Kui siirduda nüüd minu enda kui õppija juurde, siis ütleksin, et olen üsna kohusetundlik. Mue meeldib, kui kõik õigel ajal valmis...Et ei oleks sellist kohustust rippumas paelaga kusagil pea kohal. Vahel aga elu nõuab vähem kohusetunnet. Siis, kui on korraga ja hästi palju teha. Ennast ei saa ju lõhki rebida. Tuleb aega jagada ning see on juba omaette oskus. Suur kunst on vahet teha olulisel, olulisemal ja olulisimal. Ma arvan, et see oskus tuleb ajaga. Lihtsalt peab tulema.

Õppimist tuleb võtta naudinguga või vähemalt püüda seda kui protsessi enda kasuks pöörata. See kõik on teoorias nii kohtavalt selge. Eksamiperioodil aga löövad lained pea kohal kokku ja närvid annavad end täiel määral tunda. Ma arvan, et see pole paratamatu. Tuleb õpetada end vähem narveerima. 

Oluline on ka eesmärgipärasus ja mitte vähem ka sihikindlus. Täiskasvanud õppija suurimaks eripäraks peangi ma seda, et temal on siht silme ees. Nö märklaud, mida ma õppimisega sihtida. Seetõttu peaks teoorias õppimine peale muu ka naudingut andma. Tegelikkuses on nagu on. 

Täiskasvanud õppija on mõneti ka valivam. Kuna elukogemust on rohkem, oskab ta luua seoseid, teha järeldusi, mõista tähendusi...Pakun, et õppejõudki võivad täiskasvanud õppijatelt ise uut ja kasulikku õppida.

See semester on mulle kui õppijale mõneti vastandlik. Ühelt poolt on aineid, mis puhtalt seotud arvuti ja informaatikaga. Teisalt aga nostalgilisi kirjandusteemalisi ning ajaloohõngulisi aineid. Ühest äärmusest teise. Samas on vaheldusrikkus positiivne. Mina isiklikult eelistan raamatu lugemist arvutis nokitsemisele. On kuidagi meelepärasem. Lisaks hakkasin taaselustama oma saksa keele oskust. Arvan, et keeli võiks lõputult juurde õppida. Eales ei tea, mis elu toob ja kuhu viib. Nii on keelte valdamine üks suurimaid ressursse tänapäeval.

2 nädala pärast tuleb rühmatöö ettekandmine. Tööks on filmi analüüs. Meie rühm valis filmiks "Mona Lisa naeratus". Rühm sai meil üsna kirju, aga ongi huvitav. Homme siis arutame oma rühmatööd eeldatavasti.

Hea film elust enesest

 Vaatasin täna filmi nimega "Ilusad inimesed". Kuna õpin eripedagoogikat, siis oli teema väga kohane. Nimelt asusid vaimupuudega tütarlapsed üle Eesti valmistuma missivalimisteks. See toimus 2007. aasta kevadel. Tegu oli dokumentaalfilmiga, mis ühtlasi on üheks minu kindlaks lemmikuks filmižanriks. Režissöör on Peeter Simm, kelle poolt oli selline film ja lähenemine minu jaoks üsna üllatav, kuid vaid positiivses mõttes.

Minu jaoks, kes mitte kunagi ei pea ühe filmi juures kõige olulisemaks hulle efekte ja rahalist eelarvet, oli selline lihtne ja kodumaine dokumentaalfilm väga südamlik ja armas. Eelkõige kasutaksingi sõna südamlik. On tore, et leidub ka nö meelelahutusmaastikust inimesi, kes hoolivad. Nii need missid, kes filmis osalesid kui ka kogu filmimeeskond. 

Mind liigutas antud film väga. Eelkõige just seetõttu, et tegu oli vaimupuudega inimestega, kes on ju nii üdini siirad ja avameelsed. Seega sai ka see film kokku hästi ausalt avameelne. Kui üks inimene peab 3 kõige olulisemaks asjaks maailmas kassi, koera ja hobust, siis nii ongi. Või kui küsimusele mida sulle teha meeldib vastata, et lestakala. Nemad ütlevad kõike otse, nad ei keeruta, ei salatse, ei vihasta ja mis kõige olulisem: nemad ei vihka!

Olen vahel kahelnud, et kas ma õpin ikka õiget asja jne. Inimestele on ju kohane kõiges ja kõiges kahelda. Lõpuks see aga kurnab ära. Lihtsalt ei jõua enam ja kõik. See film aga tuletas mulle uuesti meelde selle, miks ma vastava eriala valisin. Mulle meeldib nende inimeste vahetus ning siirus. Reaalne igapäeva maailm on vahel niivõrd täis õelust ja kibestust, et nende nö eriliste inimeste isemoodi naivistlik ja sürreaalne maailm näib olevat võimalik pääsetee selle kurjuse eest. Lisaks on nii kohutavalt hea tunne teistele inimestele head teha. Humanism on mind alati huvitanud, selle igas võtmes.

Filmi juurde tagasi tulles meenus mulle see, kuivõrd emotsionaalne kogu tööprotsess nendega on. Filmis oli üks noor naine nende nö missikandidaatide vaimseks emaks ja juhiks sel raskel teel. Toetas neid, käis poes pesu neile valimas, õpetas end tutvustama, hoidis pöialt neile...Üks neiu laulis näiteks loovusvoorus üht armsat lastelaulu ning juhendaja naerul näkku ilmusid pisarad. Ta elas neile niivõrd kaasa. 

Missivõistluse nimetus oli "Vaimukas 2008". Võitjaks sai Saaremaa naine Pille. Tema oli väga huvitatud filmindusest ning saigi auhinnaks uhke videokaamera, millega koos Peeter Simmi abiga valmis südamlik film tema emast. Mina ei suutnud pisaraid tagasi hoida, pean tunnistama.

Tänase päeva kõige õpetlikumaks osaks peangi seda filmi, "Ilusad inimesed". On tore teada, et headus pole ilmast kadunud keset musta porist meediat (oma säravate pärlitena kiirgavate eranditega).

Esimene

On pühapäeva pärastlõuna. Tuju eriti pole ning seega ei ole kahjuks ka mingisugust suurt kirjutamisinspiratsiooni. Plaan oli alustada enda kui täiskasvanud õppija vaatlemist, seda siis kirjalikus vormingus.

Homme tuleb eeldatavasti hariv esmaspäev oma traditsioonilist rada pidi. Siimaani pole ma esmaspäevadega kahjuks sinasõprust sobitanud, aga küll jõuab. 

Hiljuti jõudsin lõpule raamatuga "Apelsinitüdruk", mille autoriks on norra üks kuulsaim kirjanik J.Gaarder. See on vaieldamatult üks minu lemmik ilukirjanduslik teos. Seda oli väga lihtne ja huvitav lugeda, kuid samas sisaldas ta mitmeid suuri kuldseid elutarkusi. Neid mõtteid ei saa aga kirjalikult teistele edasi anda. See raamat on selleks, et inimene ise leiaks ning nopiks sealt endale uusi elutõdesid.

Kui ina selle raamatu läbi sain, pidin tunnistama, et elu tundus kohe palju ilusam. See oli lihtsalt üdini positiivne, siiras ja armas teos. Soovitaksin seda kõigile, kel elus raske või keeruline hetk. 

Käisin eelmisel kuul Põhja-Norras oma onutütre perel külas. Leian, et see reis oli üks kõige harivam "seik" minu elus. Seda nii vaimses kui hingelises mõttes. Seisin sealsete lõputute mägede ees, kuulates ookeani tormist loksumist, ning lasin kõik mõtted enda peast lendu. Kogu mu eelnev poolaasta oli olnud väga stressirohke ning ainult üks suur ülemõtlemine.

Seal aga, nagu mainis, lasin kõik mõtted vabaks. See oli tõeliselt hea tunne. Teise sõnaga võib seda nimetada ka hingepuhastuseks, leian ma. Sellest reisist saingi inspiratsiooni lugemaks "Apelsinitüdrukut", mille põhitegevus toimubki Norras.

Ma armastan kohutavalt reisimist. Iga reis avardab niivõrd palju silmaringi ning aitab maailmaasju paremini mõista. Oleneb küll reisi eesmärgist, kuid üldjuhul see nii on, kui reisija just silmaklapid peas ringi ei käi.